Üheksa meest ühes paatis, neljast naisest rääkimata

“Mis see elu elamine siin maamunal muud on, kut enese äramahutamine ühte ning samasse paati seltsis teistega ning sedasi siis röömsalt elumere sadamatesse purjetada.” Nõnda arvas minu vanaema puukastil istudes ja “pöidlaid veeretades”. Muidugi pidi pisike siht ikka ka silme ees olema…

Selle suve sihid on enamasti kõigil sihtijatel küllap seatud. Ent kui kellelgi see veel tegemata on, siis soovitan rõõmsal meelel kurss Karala kanti võtta ja otse Mardi ning Ülgape talude õuedele. Sel suvel märgitakse seal tähtsaks kaks sünnipäeva – Lümanda näitemäng 90 ja omakandi kirjamees Aadu Hint 105.

Sel puhul etendab Lümanda näitering lustakat lugu “Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni Manni peal”. On seda lugu ju erinevatel aegadel erinevate kirjapanijate, lavastajate ja režissööride poolt rahvale vaatamiseks antud kinolinal ja teatrite lavadel. Sedakorda aga juhtub see Mardi talus lausa “laiva pial”, mis parajasti nii suur, et uhkelt kuraditosina jagu rahvast tegutsema mahutab. Laev ise küll kuival maal, aga vaataja seljataga sillerdab Roopa laht, mille vesi peegeldab taeva sini-siniseks. Õhk mere, maa ja taeva vahel on täis maasikalõhnalist värelust…mmm…

Muuseas, kui etendust antakse Mardi talu õues, siis publik istub-lesib Ülgape talu energiat uhkava kadastiku veerel. Vanad ja noored ja lapsed muudkui tulevad, leiavad endale kadakate seest juhuslikult klapptoolid või on neil endil istealused seltsis ning võetakse platsi. Etendamine algab! Nimitegelased, Kotermannid – keda kogunisti kaks on – hiilivad piki kiviaeda salamisi oma asja ajama. Küllap need laevahaldjad on võtnud nõuks etendusele hea kordaminemise kaitse peale panna, sest muidu, mine tea…! Ja siis kostab laevalt kaheksa meremehe karune laul, mis annab teada, et kurss on võetud Rio de Janeirosse. Trümmis lastiks vili ja pardal kolm “Ameerika pruuti”, munsterrollis laevapere, kelle seltsi on end sujuvalt susserdanud Mart Murd ehk Rummu Jüri.

Kogu seltskonda toidab kokk Mann ja katab kapten Jõnn. Kõik see mäng toimub Saaremaa ja Gotlandi vahel “lontis purjude” all, sest tuult pole ollagi. Ent, nagu enamik lustakaid lugusid, eriti need, kus laul tegu saadab, vilistatakse ka selle loo lõpp õnnelikuks, heisatakse purjed ja Copacabana promenaadid terendavad silmapiiril.

Etenduse seltskond paistab oma tegemist mõnuga võtvat. Lavastaja Helle Kesküla on Lümanda näiteringiga seotud olnud 20 aastat (!), tema tunneb õiged inimesed õigetesse rollidesse ära juba näidendi tekstiga kohtudes. Aivo Treirati Jõnn ongi just seesama Jõnn, kel suurte merede sõiduks polegi rohkem tarvis kui küünlajupp ja püksirihm. Inimhingede inseneriks olemise on taevased väed sünnihetkel kaasa andnud. Ja kui siis naisinimese hingeelusse süüvimiseks ongi aega pisut vajaka jäänud, siis ka sellele leidub lõpuks lahendus – Jõnni süda on õige koha peal. Ja Kristi Treirati Mann teab seda. See annab talle üsna sageli voli “püksid oma jalga võtta”, laevapere asjad ära korraldada ning Jõnnigi au sel moel alal hoida.

Tamur Maddissoni Rummu Jüri tõekspidamiste selgroog jääb just nii sirgeks, kui parasjagu vaja. Mees teab, mis mees teeb, olenemata olukorrast. Ja laulu ta meile laulab! Andi Kuivjõgi omakasupüüdliku “tuulelipuna” mõjuv pootsman Luukas Puurivinn nihverdas oma “skeeme” küll vasakule ja paremale. Kuid tegi seda just sellise kraadiga, et kiire ja kurvideta naasmine peateele oleks tagatud. Harald Tõru lipukapten August Villsaar täitis korrektselt temale kapteni poolt pandud kohustusi, kuid ei unustanud hetkekski, et temal on diplom ja Jõnnil amet. Tiina Niit ühe “Ameerika pruudina” Miralda Mühr`i või Müürina sobis sellisesse “tuulest viidud” rolli ning oli kohal nagu ajastukohane naine aastast 1899.

Terje Tarkini preili Adeele Rosalinde Helde “kanamunamatemaatika” andis selget aimu, et üleeelmise sajandi naised olid head rehkendusalast kooliharidust saanud. Liisi Kuivjõgi Leena Ränk jäi igas olukorras kahe jalaga maa peale, ehkki ta merel oli. Olenemata seisusest, east ja soost, ütles kõigile tõde näkku ja nimetas asju nende õigete nimedega. Kotermannid – Anne Viira ja Toivo Argel – elasid oma kotermanni elu ja ajasid oma kotermanni asja väljaspool laevaala, hoidudes taotluslikult Manni sisse minekust. Vaid korraks, Jõnni unenäo ajal, oli arvata, et käisid korraks laevas “müramas”. See stseen oli ka üks etenduse värvikamaid.

Ander Murekas simmermann Vasselina tundis-teadis Jõnni poisikesest peale. See andis talle ehk mõne õiguse rohkem kui teistele, kuid ega ta seda seepärast kasutanud. Toomas Nurja madrusena hoidis kindlalt laevarooli ja oma kindla sõnaga oli alati kohal, kus seda just vajati. Debütant Gunnar Raun – usin madrus, kes kärmesti masti otsa ronis ja tragi laulumees oli, lõi madruse kuju, keda iga kapten oma laeva sooviks. Debütant Janno Tuulik ja Priit Penu – mõnusad madrused, kellel kell kogu aeg “pool ükskõik”: tulgu tuul või ärgu tulgu, seilame või seisame, kõige tähtsam, et pill hüüaks ja laul kõlaks!

Mõtled oma rõõmsa meele kõrgeima masti tippu ja jagad seda sealt siis kõigile teistelegi! Kõik isiksused leiavad enestes selle koha, millest kinni võttes saab oma ego painutada just selle kriipsuni, mida oodatakse. Pea siis nii see Rio de Janeiro ei paista! Ja sealt jälle oma armsasse kodukanti tagasi! Et see püsiks!

Tiiu Villsaar

Print Friendly, PDF & Email