Juu Jääbil särasid saarlased

VÄGEV VÄRK: Saaremaa piigad Britta Virves, Mai Agan ja Teele Viira panid terve taluõue rõkkama. Ka üks taustalalauljatest oli saarlane – Mari-Liis Aljas. Teine tausta laulnu, Maarja Aarma, on aga liige ansamblis Söörömöö. Foto: Irina Mägi

VÄGEV VÄRK: Saaremaa piigad Britta Virves, Mai Agan ja Teele Viira panid terve taluõue rõkkama. Ka üks taustalalauljatest oli saarlane – Mari-Liis Aljas. Teine tausta laulnu, Maarja Aarma, on aga liige ansamblis Söörömöö. Foto: Irina Mägi

Mullu laulupeo tõttu toimumisaega muutnud Juu Jääb sai oma 19. sünnipäeva tähistada taas õigel nädalavahetusel päikesepaiste, mitmekesise muusikavaliku ja sadade õnnelike külaliste seltskonnas.

Kahtlemata tegi äsja lõppenud Juu Jääb programmis sel aastal mööndusi ja pärast peaesineja, Jaapani superstaari Jazztroniku ootamatut loobumist tundus, et ehk jääb Jääb sel korral pisut lahjaks, ent kartused olid asjatud.

Kuigi Jazztroniku ülesastumine jääb ilmselt lähiaastate programmi, siis tegelikult ei mõistnud jaapanlaste puudumise üle lõpuks väga kurvastadagi – häid üllatusi pakkusid teised koosseisud piisavalt ning eriti just kohalikud tegijad.

Kui ametlikult sai Juu Jääb alguse juba 1. juulil Arensburgi hoovis toimunud kontserdiga, siis veterankülastajate, kelleks ka ennast pean, jaoks saab festival alguse ikka siis, kui esimesed artistid Nautse Mihkli hoovilavale jõuavad.

Neljapäeva õhtu on festivalil olnud alati pisut rahulikum proloog, mis annab argiste toimetuste juurest rohelusse saabunud külastajatele võimaluse aklimatiseeruda ja elada sisse muusikat täis päevadesse. Nii oli selgi korral.

Traditsioonilisemat salongijazzi veeretanud koosseisud olid nauditavad ning sobilikud pehmeks maandumiseks nädalavahetusse. Eredaimaks elamuseks pressis end esimesel õhtul Ken Norrise vokaali- ja tämbrikvaliteet, mida varjutas pisut ehk liiga Harju keskmise pügala juures pendeldav saatebänd.

Reede õhtu oli Nautses aga juba teisest puust. Läti esisaksofonist Deniss Pashkevich võib küll ka filigraanselt jazzi mängida, kuid kahtlemata sobib ta mängustiilile paremini jõulisemalt ja robustsemalt väljenduv funk. MC kaasamine andis sõule värvi ja tõmbas inimesed kerge vaevaga tantsuplatsile.

Suurima pettumuse valmistas kaunis keskpärane Keisha White, kelle 90ndate lõpu RnB polnud veenev ning sobiks ehk paremini mõne ööklubi retroõhtu programmi. Õnneks jäi too etteaste põgusaks ega väsitanud liialt kõrva.

Rootsis resideeruv USA vokalist ja tantsija Temu ning tema Atlantast pärit hype man Big Syd tegid reede õhtust aga korraliku kõrge energiaga funkpeo, kust ei puudunud talk-box ja robottants.

Eestlaste endi elektroonilise muusika kooseis Würffel pani reedele aga pealaval kvaliteetse punkti, mis ei tähendanud, et muusika oleks vaikinud. Pidu jätkus hommikutundideni jämmitelgis, kus ühismusitseerimise käigus jõudsid lavale paljud juba laval käinud.

Juu Jääbi ühe säravaima etteaste tegid ehk pisut üllatuslikultki Saaremaa oma tüdrukud Teele Viira ja Mai Agan koos bändiga. Kui sageli kõlavad tribuutkontserdid pisut piinlikult, sest võrdlused originaalesitustega ei kannata kriitikat, siis paljuski saarlastele toetunud Amy Winehouse’i tribuut oli kõike muud kui seda.

Nii mitmedki festivalikülastajad nentisid, et lihtsalt kuulatama jäädes kõlas justkui oleks Viira vokaalis Winehouse tõestpoolest reinkarneerunud. Puudust võis ehk tunda vaid torude sektsioonist, mis oleks tribuudi veelgi veenvamaks teinud.

19. Juu Jääb sai väärika lõpu pealinna parima peosarja Tiks visiidiga Muhu saarele. Saarlase Sander Mölderi ja Peeter Ehala oskus tantsujalgadele muusikat valida kannab mitmendat aastat kvaliteedimärki, mida osatakse hinnata siin- ja sealpool Suurt väina.

Villu Veski ei nimeta Juu Jääbi külastajaid pea kunagi publikuks või pealtvaatajateks. Nautse Mihkli talu põlispuude vahel askeldavad, ilma, muusikat ja õhkkonda nautivad inimesed on sõbrad. Võib-olla just see – külalislahkus – on üks põhjusi, miks inimesed ikka ja jälle juuli esimesel nädalalõpul oma sammud Muhu saarele seavad.

Teadmine, et see on koht, kus tuttavlik õhkkond, tunne, et oled oodatud, prevaleerib sageli sellegi üle, mis parasjagu festivali kavalehel seisab, toob inimesed kokku suisa pimesi ja nii juba aastaid – sest, ju jääb!

Priit Pruul


Teele Viira: Olen täiesti eufoorias!

Juu Jääbi laupäevaõhtune peaesineja olnud Teele Viira sai enda antud kontserdist sama suure elamuse kui teda kuulamas olnud publik.

Teele, oli see sinu jaoks esimene ülesastumine Juu Jääbil?
Jaa, see oli tegelikult üleüldse esimene Juu Jääb minu jaoks. Ma pole varem sinna isegi külastajana sattunud. Alati on ju muusikutel suvine aeg tööd täis. Aga nüüd olin ka lisaks esimest korda laval ja nagu näha, olen endiselt täiesti eufoorias sellest! Täiesti enneolematu kogemus.

Milliste ootustega lavale tulid, kas praegu on midagi sinu jaoks teistmoodi tänu sellele?
Ütleme nii, et oma ootustes ei pidanud ma kuidagi pettuma. Pigem ootasingi seda väga head festivalivaibi. Muhu saart me ju teame, et kui hea vaib tal on. Kõik oli kordades veelgi parem, kui olin oodanud.

Sinuga koos oli laval mitmeid saarlasi – Mai Agan, Mari-Liis Aljas, Britta Virves. Kuidas teie punt kokku on saanud?
Oi, see läheb aastaid tagasi. Ma arvan, et see oleks väga pikk jutt. Maiga koos käisime Otsa koolis ja samamoodi Mari-Liisiga, kes on Orissaarest pärit. Britta on gümnaasiumi aegadest juba meiega muusikapundis olnud.

Ütlesid, et sa pole varem Juu Jääbil käinud. Kas edaspidi tuled?
Tahaks loota, et saab lavale veel tulla. See oli fantastiline kogemus. Aga kindlasti ka kuulama, kui ajagraafik klapib.

Kertu Kalmus

Print Friendly, PDF & Email