Vägistamise süü (5)

Kristiina Ehini “Paleontoloogi päevaraamatus” kirjeldatakse stseeni, kus kooli moeetenduselt koju minev kaunis neiu satub vägistajate kätte. Oma kodutrepikojas õnnestub juba üpris abitus seisus tüdrukul suu vabaks rabeleda ja abi välja karjuda. Karjumise peale tulnud vanamees ütleb kuldsed sõnad: “Kuradi tüdruk! Nüüd on “appi!”, jah!?”

Oleks siis et üheksakümnendatel, mõnes pisemat sorti asumis, praeguseks vanadusse surnud paleontoloogiline nähtus, ilukirjanduse võimalusega raamatus. Aga pole. Me teame päris viimastest aastatest, et politseiametnikud kipuvad vägistamises süüdistama vägistatut ning et praegused parajasti täiskasvanud on kasvatatud lausa niisuguses veendumuses.

Pangem see rahvalikult lihtne mõttekäik siis kirja: vägistamises on süüdi ohver. Ise ta pani endale need riided selga, ise ta läks niisugusel ajal niisugusesse kohta ja ise ta tegi kõik muu vajaliku, et vägistamine saaks toimuda.

Pikem tee ja ilmetum välimus?

Rahvalikult lihtsate mõttekäikude üks jõuline omadus on, et need ei ole vääratavad mitte kui millegi poolt, nii et ma siis proovin.

Alustuseks vaadelgem kahte vastandlikku vägistamisakti teoks saamise võimalust. Rahvaliku normiga sobib kokku arusaam, et otsus ei sünni vägistaja peas, vaid selle dikteerivad talle ohvri serveeritud asjaolud. Noormees oli teel poodi pannkoogijahu järele, aga teel sinna ühel tühjal akendeta kõrvaltänaval sattus talle vastu kaunis neiu, ja noh, mis ta siis tegema oleks pidanud. Hoopis teistsugune võimalus on, et meesterahvas varitses suure nälja sunnil mõnes varjatud kohas, lootes, et keegi ikka mööda jalutab, ja kui kolmeteistkümnes jalutaja tundus sobilik, lasi käed käiku.

Nii koht, aeg kui ka ohvri väljanägemine on neil juhtudel täpselt samad ning samuti on sarnane soovitus, kuidas vägistamisest pääseda: mine pikemat teed pidi ja näe ilmetum välja. Vahe on aga üüratu: esimesel juhul suudab ohver oma käitumisega kuriteo ära hoida, teisel juhul suunatakse ohvriks keegi teine.

Esimese võimaluse paikapidamatuse kohta leiab nii mõndagi. Mida peab meie impulsiivne noormees tegema, kui neiu möödub rahvarohkel tänaval? Sest on absoluutselt kindel, et sedasi juhtub, ja korduvalt. Erutus ehk möödub, aga tung mitte, ning tollele peab midagi teha andma. Kui muud üle ei jää, tuleb kõndida tagasi tühjale tänavale ja ootama jääda, nii et saame hoopis selle teise stsenaariumi. Aga einoh, üle jääb nii mõndagi. Mõned noormehed lähevad ligi ja ütlevad niisuguse avalause, et võtab põlvist nõrgaks, mõned teised lähevad koju ja kirjutavad hingematva luuletuse, ja mis kõik veel. Ohvri serveeritud asjaoludele on, nagu näha, täiesti võimalik reageerida mittevägistamisega. Mööngem, et ka Rapla kuldsuine vanamees, kes ometi deklareeris valjuhäälselt ohvri ühepoolset süüd, ei löönud tahtetu robotina vägistajatega kampa, vaid hoopis hirmutas nad minema.

Seega toimub otsus vägistada ikkagi vägistaja autonoomses mõistuses ja asjaolud lihtsalt võimaldavad selle teoks teha. Ohver ei ole niisiis süüdi mitte selles, et toimus vägistamisakt, vaid selles, et ta ei osanud tolle ebameeldivat osa kellelegi teisele delegeerida. Ja see on see, mida ohvrile ette heidetakse.

Kastiauto vägistajate noppimiseks

Mingem selle küünilise rumalusega kaasa ja kujutlegem, mis juhtuks, kui naised võtaksid mõistuse pähe ja delegeeriksid ebameeldivusi nagu normaalsed inimesed – ehk millises maailmas vägistamisohvrite süüdistajad sooviksid elada.

Esiteks hakkab silma võidujooks ühetaolisena väljanägemises ja käitumises. Ilusamad ja erilisemad on kaotajad, niisiis mida vähem ilu ja suhtlemist, seda lähemal oleme eesmärgile. Üksikud, võib-olla praegusest vähesemad, ohvriks langejad paistavad silma sellega, et nende telkmantlid on siivutult kutsuvat halli tooni ja nad kiirendavad sammu, kui mehest mööduvad. Muidugi tuleb teha ka logistilised ümberkorraldused. Kui praegu on teada mingid kohad ja ajad, kus vägistamine on tõenäolisem, tuleb sealt välja tõmbuda. Kui vägistajad vastavad omapoolse logistikaga ja tõenäolisemaks muutuvad mingid uued kohad, tuleb taas kokkupoole liikuda. Nõnda saame lõpuks midagi kindlustatud reservaadi taolist, kus liikumisgraafiku vastu eksijaid ootab ränk saatus.

Kuigi saame ehk enne niisuguste mõõtmete saavutamist pidama, on iga muutus selles suunas ebameeldiv nii naistele kui ka meestele, päriselt kah. Surve elada justkui võimalikult sõjaseisukorra sarnaselt tekitab lisaks küsimuse, kui juba sõda, siis miks mehed seda ei pea?

Maa eest, mille peaminister nõu ei vaja, tormaks võitlusesse pärast mõningast mõttepausi. Maa eest, kus naised võivad ilusad ja vabad olla – pole midagi mõelda. Antagu malevast ainult teada.

Tõepoolest, vägistamise ärahoidmine tundub isegi tulurikkam tegevus kui selle edasilükkamine. Teeme asja sõdijaile lihtsaks: vägistajad on mingit sorti tüübid, täpsemalt üteldes kindel nomenklatuur meesisikuid, kes asuvad teadaolevatel aegadel teadaolevates kohtades ning reageerivad teadaolevatele vaatepiltidele äärmiselt suure ennustatavusega. Sõjanduses sobiks niisuguse vaenlase tüübinimeks “naljanumber”.

Operatsioon tundub päris lihtne. Politseinikelt ja sündsatelt kodanikelt, kes teavad, kuidas vägistamises süüdi olla, saab kohad, ajad ja riietusjuhised, millega vägistajad välja meelitada. Tuleb leida üks julge tüdruk, kes on valmis peibutis olema, ning üks kastiauto, millesse ligi jooksnud vägistajad noppida. Operatsioonis osalevad mehed peavad ainult mehed olema ja noppima.

Asjaolu, et see kastiauto tiir on praegu täiesti tegemata, annab tunnistust, et meie kordahoidvate jõudude võimekus või prioriteedid ei käi vägistajate omast üle, ja see on see, miks meie naised peavad hirmus elama. On’s süüdi see, kelle hirmus elatakse, või hoopis see, kelle töö on hirm ära ajada? Või me arvame tegelikult ikkagi, et süüdi on ohver?

Oliver Parrest
Anseküla elanik, blogija

Print Friendly, PDF & Email