Massimigratsiooni lubamine kui võla maksmine suurriikide ees? (6)

President Ilves tõi oma võidupühakõnes välja, et me peame olema Lõuna-Euroopa riikidega solidaarsed põgenikekriisi lahendamisel ja läbiva alltekstina, et me võlgneme neile selle oma kindlustunde eest. 

Me peame põgenikele oma uksed avama, sest me oleme Euroopa Liidu ja NATO võlglased? Kas me võime aga NATO liitlaste abile vajadusel 100% kindlad olla? Mida me võlgneme Euroopa Liidule?

Alustaksin Euroopa Liidust. Euroopa Liit oli majandusliku koostöö liit, kuid on järjest enam ka poliitiline liit. Kui Eesti poliitiline eliit võttis vastu otsuse pürgida Euroopa Liitu, toodi meile sinna kuulumiseks ilus põhjendus. Nad annavad meile ju raha ja tagavad meie jõukuse. Jah, me oleme saanud Euroopalt erinevaid toetusi rohkem, kui oleme otseselt oma osalusena maksnud. Järgmise eelarveperioodi jooksul saame EL-i eelarvest ligi 4,5 miljardit rohkem, kui ise sinna maksame.

Mida oleme vastu andnud?

Vaatame aga, mida me oleme vastu andnud. Oleme Euroopale andnud vähemalt kümme protsenti tööealisest rahvastikust. Ma ei poolda inimeste liikumisvabaduse piiramist, kuid see on selgelt üks EL-iga liitumise tagajärg. Selle tagajärgi tunneme iga päev majanduses ja näeme Eestis ringi sõites.

Oleme andnud kontrolli rahanduspoliitika üle. Eurotsoonis puudub meil võimalus teha ise rahanduspoliitilisi otsuseid. Õnneks tõi eelmine aasta meile hea uudise ja meie hääleõiguse osakaal Euroopa Keskpanga juures tõusis. Eesti Panga osalus eurosüsteemis (euroala keskpangad ja Euroopa Keskpank) tõusis 2014. aastast 0,2559 protsendilt 0,2755 protsendile. Kõva sõna.

Aastail 2004–2014 oli meie väliskaubanduse defitsiit 19,6 miljardit ehk nii palju rohkem müüdi meile kaupu ja teenuseid rohkem kui meie müüsime. Kust selle ostmiseks raha tuli?

2014. aasta lõpu seisuga oli pankade koondlaenuportfelli suurus 15,1 miljardit eurot ehk nii palju oleme välismaa pankade ees võlgu.

Samuti on üha kasvav osa meie kinnisvarast ja enamik suurtest ettevõtetest välismaalaste omanduses. Ettevõtete kasum viiakse maksuvabalt välja. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata, kuid mida ma tahan öelda, on see, et me ei ole Euroopa Liidule võlgu. Meile kasumina reklaamitav – “Annavad raha!” –, EL-i eelarvesse makstav ja sealt saadav summa ei peegelda asja tegelikku olemust. Me oleme ära andnud suure osa oma aktiivsest rahvast, kontrolli oma rahanduse ja majanduse üle ning maksnud selle eest veel peale. Seega majanduslikule süütundele EL-i ees ei ole kohane rõhuda.

Kas oleme NATO-le võlgu? Loomulikult loodan ma, et NATO liikmesriigid on välisriigi agressiooni korral meiega solidaarsed. Kuid väide, et me võlgneme õhuturbemissiooni eest Lõuna-Euroopa riikidele põgenike massvastuvõtmise oma riiki, on absurd. Meil on ettemaks NATO-le hävitajate kohalolu eest juba tehtud. Eesti kaitseväelased on osalenud üle 2700 kaitseväelasega kaheldava väärtuse ja tulemusega operatsioonidel Afganistanis ja Iraagis. Me kaotasime seal 11 kaitseväelast hukkununa ja ligi 130 sai vigastada. Ei tule ette, et NATO hävituslendurid oleks Eestis ohtu sattunud. Seega ettemaks on vägev.

NATO aitab? Me oleme näinud, et NATO toimib siis, kui on vaja muskleid näidata. Muskleid NATO liikmetel on ja neid näidata on neile ikka meeldinud. Näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide valitsusvägede purukspommitamisel, erinevate rühmituste rahastamisel ja relvastamisel ning seeläbi põgenikeprobleemi tekitamisel.

Liibüat pommitanud rahvusvahelisse koalitsiooni kuulusid Prantsusmaa, USA, Ühendkuningriigid, Kanada ja Itaalia. Hiljem paistsid NATO koosseisus eriti aktiivse pommitamisega silma Norra ja Taani lennukid. Ise tehtud – hästi tehtud! Nüüd ka vastutagu.

Kõnest välja jäänud ajalugu

Relvastatud konflikti korral tuleb aga arvestada, et NATO on riikide sõjaline liit, millel puudub ühtne sõjavägi. Sõjalise sekkumise ja selle ulatuse üle otsustavad riigid eraldi. Otsustavad poliitikud, kelle kohus on esmajoones esindada oma rahva – valijate – huve. Kas Kreeka, kellel on Ühendkuningriikide kõrval kõige paremini rahastatud (2,4% SKP-st) ja varustatud sõjavägi, tuleb meile vajadusel appi? Või kui NATO vihmavari on nii tugev, kui räägitakse, siis milleks nad hoiavad ja arendavad sellist sõjaväge majanduslikult nii raskel ajal? Kaitseks teise NATO liikme Türgi eest?

Vaatena ajalukku jättis härra president meenutamata, et kui Eesti mehed 1945. aastal punaste eest metsa varjule ja vastutegevusele läksid, siis kelle abile nad lootsid? Lääneliitlaste peale. Et nemad ju ei jätaks meie alasid Nõukogude Liidule.
Samuti ei leitud Läänest toetust aastatel 1990–91, kui Eesti püüdles taasiseseisvumise poole. Läänemaailma liidrid olid nii vaimustuses uuest N. Liidu liidrist Gorbatšovist, et nägid meie vabaduspüüdes ohtu tema võimul püsimisele.

Eriti valusalt mõjus presidendi kõnes viide Ukraina konfliktile. Tahaksin meenutada, et kui Ukraina loovutas Budapesti memorandumi järgi Venemaale 1996. aastaks kõik tema territooriumil asunud tuumarelvad, pidid USA, Ühendkuningriigid, Venemaa ja hiljem liitunutena ka Hiina ja Prantsusmaa vastutasuks garanteerima Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse. Läks veidi teisiti.

Lootus lepingute pidamisele peab loomulikult jääma, kuid usaldada võime me ikka vaid endid. Ajalugu on näidanud, et rahvusvahelised kokkulepped peavad nii kaua, kuni need on tugevamale osapoolele kasulikud. Riikidel on huvid, millest lähtuvalt ka tegutsetakse. Eesti riigi huvi ei ole võtta siia vastu massiliselt võõrast kultuurist pärit immigrante. Sellest lähtuvalt tuleb ka tegutseda.

Taavi Kurisoo
IRL

Print Friendly, PDF & Email