Täna räägime Iffiga usust üleloomulikesse võimetesse

Selgeltnägemist ja tervendamist üheselt jamaks nimetada oleks väga lühinägelik. Mina arvan, et meie silmadele mittenähtav maailm on väga põnev ja keeruline. Kindla peale on iga inimene kogenud, et tuleb ette hämmastavaid kokkulangemisi, kui mõni selgeltnägija paneb asjad paika ja need asjad lähevad ka täide.

Ajaloos on olnud küll ja küll neid inimesi, kes näevad ja tajuvad asju hoopis teistmoodi. Näevad ette, ennustavad, ja nende öeldu on läinud täppi. Ka ei peeta eesti rahvast asjata nõiarahvaks, sest maarohtudega ravitsejaid – võtame kasvõi Kaika Laine – on meil olnud ju läbi ajaloo. Mulle on kogu oma oleku, kõnepruugi ja sõnavaraga sügava mulje jätnud Vigala Sass. Ta on ikka väga eriline isiksus.

Ise ma tervendajate abi otsinud ei ole. Küll on mul sõpru, kes on seda teinud. Arvan siiski, et neid on rohkem aidanud pigem usk tervenemisse.

Vahel olen ühe silmaga vaadanud saateid selgeltnägijatest. Seal on olnud neid, kes asju väga täppi panevad ja mõni tegelane võtab lausa kõhedaks. Samas on seal tüüpilisi sulisid, kes ajavad mingit mula, vehivad kätega, teevad arusaamatuid häälitsusi ja panevad kõik mööda.

Ajalehtede kuulutustekülgedel end reklaamivatest tervendajatest ja selgeltnägijatest ei arva ma midagi. “Pikendame teie eluiga ja teeme teid kohe 20 aastat nooremaks, nii et kõik kortsud kaovad viie minutiga” – see on absurd. Inimene on bioloogiliselt niimoodi loodud, et vananemisprotsessi pidurdada on võimatu. Rakud vananevad ja ühel päeval sa lihtsalt sured maha.

Igasugu horoskoopidesse suhtun üsna üleolevalt ja loen neid mõnikordlihtsalt selleks, et nalja saada. Need lehesabade horoskoobid, kus on kirjas, et järgmisel nädalal ootab teid uus suhe ja teid edutatakse tööl – see on sulaselge jama!
Mõnikord juhtub aga väga lõbusaid asju. On minugagi juhtunud.

Tuntud horoskoobimeister proua Paukson rääkis möödunud aastal, et Kaksikutel – ja mina olen Kaksikute tähtkujust – on esimese poole aasta jooksul loteriiõnne. Muigasin selle peale, aga võta näpust. Läksin mina Orissaare poodi, ostsin ühe- või kaheeurose kraabitava pileti ja võitsin 100 eurot, põmm!

Siis käisime sellesama möödunud aasta esimesel poolel Küprosel reisisaadet tegemas. Kui pärast võtteid õhtust sööma läksime, oli sealsamas kõrval kasiino. Mul ei olnud isegi prille kaasas, et oleksin näinud, mida ma täpselt teen. Vajutasin hämaruses, poolpimedana mingi mänguautomaadi nuppe ja, piraki, võitsin 200 eurot! See sundis mind vähemalt korraks mõtlema, et ehk on horoskoobimeistritel vahel siiski õigus.

Võib-olla oleksin pidanud eelmisel aastal usinasti loteriipileteid ostma – mine tea, äkki oleksin miljonäriks saanud.

Print Friendly, PDF & Email