Sellest va pagulaste teemast ja sõnavabadusest (19)

Abilinnapea Kurisoo tahab ühinemisnõunikuksMäletan pronksiöö järgset integratsiooniteemalist mõttetera. “Mida saaks teha, et eestlased ja venelased tunneksid ennast nagu vennad? – Tuleb siia elama tuua 100 000 aafriklast!” Just sellest ma tahaksingi rääkida.

Viimasel ajal on sellel teemal avaldatud mitmeid äärmusesse kalduvaid artikleid. Äärmuslike seisukohtadega õhutatakse viha nii pagulaste vastuvõtmise pooldajate kui ka konservatiivsemate inimeste vastu, kes ei soovi tuhandeid inimesi võõrast kultuurist meie sekka elama. Argumenteerimist on aga kohati väheks jäänud.

Kui argumente pole, aitab sildistamine. Lihtne on tembeldada kõiki, kes ei torma pagulaste vastuvõtmist heaks kiitma, rassistideks. Rassist vihkab endast erinevaid. Ta arvab, et ühe rassi esindajad on teistest paremad ja et maailmas käib pidev rassidevaheline võitlus, kuhu tuleb oma panus anda. Rassiste ei ole meie hulgas palju, kuna ei saa ju vihata kedagi, keda me ei tunne. Enamasti on pagulaste massilise sissetoomise vastu sõnavõtnute näol tegemist rahvuslastega.

Rahvuslus maailmavaatena ei ole vägivaldne, vaid soovib säilitada oma ainulaadsust ning kaitsta oma rahva, kultuuri ja riigi säilimist. See soov on meil raiutud ka põhiseadusesse, mille preambulis ehk põhimõtetes, millest lähtub põhiseadus, on öeldud: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Ma võin uhkusega öelda, et olen rahvuslane! Mind ei ärrita see, kui ma näen musta meest tänaval vastu tulemas ega tunne soovi talle “pasunasse” anda. Kas ta viibib siis turistina, õpilase või õpetajana või lihtsalt elab siin, ei oma tähtsust.

Integratsiooni võimalikkusest

Kui me soovime areneda, tuleb meil suhelda avatult ja õppida kõigi rahvuste esindajailt. Me võime olla uhked, et järjest enam välismaalasi valib õppimiseks ja ka õpetamiseks mõne meie ülikooli, me oleme õnnelikud, kui välismaa turistid käivad siin raha kulutamas, ning kui mõni välismaalane otsustab siia elama jääda, võetakse ta enamasti ka kogukonda vastu. Seega pole mul põhjust ei ennast ega teisi eestlasi rassistideks pidada.

Samas pelgan ma euroliidu plaani suunata Eestisse tuhandeid pagulasi aastas. Küsimused, kas sellise otsuse läbiminek on Euroopa Liidu aluslepingute rikkumine või isegi sisuliselt riikide liidust liitriigiks saamine, ning kas põgenike küsimustega peaks tegelema vaid need riigid, kes Põhja-Aafrikas kodusõjad valla päästsid, jäägu teiseks korraks. Tean, et valitsusel pole rahva volitust ja põhiseaduslikku õigust selles küsimuses järeleandmist teha.

Pagulased, kes Euroopasse tulevad, on enamasti pärit Põhja-Aafrika riikidest. Meie kultuurid on erinevad ja samuti suhtumine töösse, usku ja teistesse elanikesse. Me näeme Euroopa kogemusest, et lootus multikultuurse ühiskonna tekkeks on läbi kukkunud. Kas on võimalik, et pagulased sulanduvad meie kultuuri? Kas see saaks juhtuda põlvkonna või kahe jooksul? Mul pole põhjust seda uskuda. Suur osa siin elava venekeelse kogukonna teise ja kolmanda põlvkonna inimesi ei suuda ennast eesti keeles arusaadavaks teha. Suhtlus on kogukonnasisene ja ka väljaspool seda suheldakse rahvuskaaslastega. Teises infoväljas elamise tagajärge nägime pronksiööl.

Veel parem näide oleme me ise, eestlased. Küüditamise ja massimigratsiooni tagajärjel langes eestlaste osakaal Eesti elanike hulgas nõukogude võimu ajal umbes 36%, lisaks toimus totaalne nõukogude propaganda ja venestamine sisuliselt kolme põlvkonna jooksul. 1980-ndate lõpust, kui tekkis võimalus nõukogude võimust vabaneda, me ju teame, mis juhtus. Õnneks saime hakkama verevalamiseta, kuid tean, et vabaduse nimel oldi kõigeks valmis.

Mis põhjust on mul arvata, et sisserännanud sulanduvad meie kultuuri või on valmis meiega pikaajaliselt sõbralikult koos elama? Näited Euroopast ja meie oma ajalugu seda ei toeta. Ei tahaks, et meile “Kosovot tehakse”.

Nagu näete, ei ole ma siiani terve artikli vältel kasutanud sõna “neeger”. See on meile peale surutud poliitkorrektsuse tagajärg. See näitab, et ma olen juba sunnitud välisel survel loobuma sajandeid vanast eestikeelsest väljendist, mis viitab rassitunnustele.

Võib juhtuda, et varsti on meil keelatud avalikult arutamine, kui suur võis olla holokausti ohvrite arv, mis olid vapside organisatsiooni eesmärgid või missuguse rassilise kuuluvusega oli kuriteo toime pannud isik jne.

Ühest küljest võib see muutuda jaburaks. USA-s on solvavaks väljendiks muutunud “neeger”, “must”, “värviline” ja võib-olla veel midagi, millest mul siin aimugi ei ole. Viimati tean, et vajadusel oli sobilik viidata mustanahalisele kui “Aafrikast pärit ameeriklasele” (ingl k African American). Ameerikas on sellise silmakirjaliku ühiskonna tekkeni jõutud väliselt demokraatlikul moel. Avalikus kohas räägitakse üht ning pere ja sõprade ringis teist. Valitsusorganisatsioonidel on sisuliselt piiramatu õigus kõiki pealt kuulata ning rääkida võib avalikult kõigest, mis ei ole “piiratud”. Tuleb tuttav ette?

Kas me tahame elada sellises näilise sõnavabaduse ühiskonnas? Ühiskonnas, kus võib rääkida kõigest, kuid ainult juhul, kui räägid valitud teemadest õigel moel. Kas kunagi võib juhtuda, et kui sõna “hiidlane” omandab saarlaste hulgas erilise tähenduse ja pannakse näiteks anekdoodi sisse, siis peame ehk tulevikus hiidlaste solvumise vältimiseks viitama nendele kui “Hiiumaalt pärit eestlastele”?

Tänaste otsuste laiemad tagajärjed

Sedalaadi keelud, tsensuur ja ülepingutatud poliitkorrektsus tekitavad ühiskonnas pingeid ja allasurutud viha. Avatud, ausa ja otsekohese suhtlemise piiramisega tekitatakse ühiskonnas trotsi ja tahet olukorda muuta. See on äärmiselt soodne pinnas äärmusluse kandepinna suurenemiseks. On lihtne ette näha, et kui me lubame oma riiki tuhandeid Aafrikast pärit pagulasi, saavad paremäärmuslased järgmistel valimistel vähemalt 20% parlamendikohtadest. Neile toodaks kandikul kätte, mille eest võidelda.

Kui rääkida saad vabalt vaid sõprade hulgas, siis haarab “õigluse eest võitlejate” klubisse kuulumise põnevus ja võitlus demokraatiat piirava ja rahvast võõrandunud valitsuse vastu alati kaasa noori. Mässamine vale ühiskonnakorralduse ja valitseva eliidi vastu on ju osa noorte kasvamisest ja oma koha leidmisest.

Seega arutagem avatult ja üksteist mitte sildistades. Kui me soovime aafriklasi aidata, siis tegeleme põhjuste, mitte tagajärgedega. Kõigi otsuste juures pidagem aga meeles, et meie vastutame eesti rahvuse, kultuuri ja riigi säilimise eest läbi aegade!

Taavi Kurisoo
IRL

Print Friendly, PDF & Email