Päästkem veel, mis päästa annab! (50)

Vastuseks Hannes Hansole (“Hannes Hanso: Eesti jaanalinnu kombel käituda ei saa”, SH 6.06): ei ole jah sinu asi inimesi ja nende hoiakuid kritiseerida! On väga suur hulk inimesi, kes ütlevad: ei, me ei soovi siia illegaalseid immigrante.

Nende laevadega ei tule Euroopasse ju hädas olevad nõrgad, lapsed ja naised, vaid täies elujõus sitked mehejurakad. Need, kes peaksid kodus oma pere, naise ja laste eest võitlema, need, kes peaksid töötama ja ehitama…

Ehk tegelikult neid vastu võttes võtame me mahajäänutelt viimase võimaluse toime tulla. Võtame nende jõu.

Aitamiseks on muid võimalusi

Oli aeg, kui selliseid minema jooksjaid nimetati reeturiteks ja lasti omade poolt maha. Meie siin sätime neid aga silitama ja oma rahva arvelt poputama.

Kui meilt küsiks abi tuhat soomlast või taanlast, kas me siis keeraksime selja? Ei! Need inimesed oleksid siis ka ilmselt kristlased, räägiksid meile mõistetavat keelt, oleksid harjunud tööd tegema, kohanenud meie kliimaga jms. Ka läheksid nad tagasi oma koju, kui kriis möödas. Meil on sarnane au- ja rahvustunne.

Loomulikult võime oma panuse anda, kui “sööme ühisest katlast”, aga selleks on väga palju võimalusi, alates pagulaslaagrite ehitamisest nende oma keskkonnas kuni paljude teiste asjadeni. Nende inimeste massiline siia toomine ei ole lahendus. Seda ei tohi teha ainuüksi sellepärast, et on väga vaja Euroopale pugeda.

Kui meil on häda käes, kas Hannes Hanso tõesti arvab, et itaallased või kreeklased tulevad siia Venemaa vastu võitlema?

Pooldajate hääli on vähe kuulda sellepärast, et rahva südames on mure ja hüsteeria. Need vähesed europalgal olijad, kes elavad üürikorterites ja kappavad mööda maad ringi, peaksid isikliku varaga vastutama otsuste eest, mis nad on teinud, kirjutades alla paberitele, mille kohaselt oleme me võtnud kohustuse maksta kinni võõraste võlgu. Nad tuleks riigireeturitena vastutusele võtma.

Jah, loomulikult ei ole kommentaarium koht, kus on puhast kulda. Kommentaaride kibe tonaalsus väljendabki seda, mis meie inimeste hinges toimub. Jah, Eesti on praegu nii hale riik, et inimesed pagevad siit mujale tööle, et ellu jääda.
Suurperedel lülitatakse elekter välja, maainimesed elavad sandikopikatest.

Hannes Hanso, sinu kogemus tublide ja töökate sisserännanutega siin ei päde. Need rändajad tulevad huvi ja sooviga, nad valivad meid ise, näevad vaeva, sageli armuvad meisse, saavad koos kalli inimesega ka tugisüsteemi, mis neil integreeruda aitab, mitte ei hõlju kuldsel liual.

Härra Hanso, see on teine muinasjutt! Need on erandid, mis jäävad alati ja mille vastu meil ei olegi midagi.

Jutt kuritegevusest ei ole mingi eksitav lahmimine – see seltskond, kes tulemas oleks, on kui fakt usust, mis on vaenulik kõigi teiste uskude suhtes.

Koraan (8: 12-13) ütleb: “Ma täidan uskmatute südamed hirmuga. Raiuge neil pead maha ja kõik sõrmed otsast karistuseks selle eest, et nad hoidusid allumast Jumalale ja tema sõnumitoojale, sest Jumal on karm karistama.”

Nagu muinasjutt ahjualusest

Mida siin liialdada ja ette kujutada? Me ju näeme, et nad võtavad usku väga tõsiselt. Juba pagulaste laevadel tapetakse kristlasi. On hirmus jah!

Faktidega on tõestatud, et piirkondades, kus nad elavad, on kuritegevusega väga tõsiseid probleeme, näiteks on suur vägistamiste arv.

Nii kaua, kuni ei ole sada protsenti kindel, kuidas immigrante tagasi saata saab, kas see kriis on mööduv või jääbki neid tulema nagu külluse sarvest, ei tohi ükski jalg üle piiri astuda.

Muidu juhtub nagu muinasjutus ahjualusest: kui anname haletsusest kulbitäie, pistetakse meie tulevik nahka.

See raha, mis meile pagulaste ülalpidamiseks antakse, on juudaseeklid, mille meie maksame kinni oma laste tulevikuga.

EKRE on kindlalt kujundanud oma seisukoha ja mitte “kõhutunde” pealt, vaid ainult kindlatele faktidele tuginedes. On püha naiivsus loota, et siin euroraha peal hõlpelu maigu suhu saanud tegelased, kes on nende aastate jooksul siin siginud ja segunenud, ära lähevad. Kuhu?

Kas arvate, et nad püsivad nendes maapiirkondade sotsiaalkorterites ja ootavad truult oma kolme aasta möödumist, õppides keelt ja otsides töökohta? Kui niisuguseid on, siis kaduvväike protsent.

Enne kui oskame öelda “oih, see ei olnudki väga hea otsus!”, on meie Eestimaa täis umbkeelseid paberiteta sugulasi, kes (usulistel põhjustel) ei saa teha ühte ega teist, samas ise nõuavad seda ja toda. Hüljatud sotskorterid jäävad aga omavalitsuste kaela jne, jne…

Argumente ja muresid on veel palju, aga ei ole aega nendest heietada. Tuleb päästa veel, mis päästa annab!

Maria Kaljuste
EKRE Saaremaa ringkonna esimees

Print Friendly, PDF & Email