Kuritegudest ja karistamisest (2)

Kuressaares Suur-Sadama tänava korterist leiti eelmisel neljapäeval mehe vägivallatunnustega surnukeha. See on karm ja erandlik juhtum.

Nii raskete kuritegude puhul tekib paljudel inimestel küsimus, miks see juhtus, kes on süüdi. Tõstatatud küsimused on olulised ja asjaolud tuleb välja selgitada, mida tehakse alustatud kriminaalmenetluse raames ja nõudeid järgides.

Teisipäevase Saarte Hääle toimetuse juhtkiri “Tapatöö aedlinnas” nendib väga õigesti, et Saaremaal juhtub äärmiselt raskeid kuritegusid harva. Seetõttu on iga tõsisem üksikjuhtum suurema tähendusega nii kogukonnale tervikuna kui ka kohalikule politseile.

Juhtumite erakordsus väljendub alati kohaliku meedia suurema huvina menetluse käigu vastu.

Olgu siinkohal selgitatud, et kriminaalkuritegude puhul juhib menetlust seadusandlusest tulenevalt prokuratuur ja informatsiooni menetluse kohta on õigus jagada vaid neil.

Seadusandlus ei võimalda avaldamist

Kahtlemata on avalikkuse teavitamine oluline ja tõstatatud küsimused peavad saama vastuse.

Selge on see, et juhtunuga pole võimalik kedagi seostada enne, kui menetluse käigus kogutud tõendid seda seost kinnitavad. Rääkimata sellest, et süüdlasest saame rääkida alles siis, kui kohus on oma otsuse teinud ja süü kinnitust leidnud.
Teise olulise teemana tõstatas juhtkiri joobes juhtide nimede ja joobeastme avalikustamise.

Siin on oluline mõista tausta: kehtiv seadusandlus on loonud reeglistiku, milliseid andmeid politseil on õigus avaldada. Praegune seadusandlus ei võimalda joobes juhtide terviseseisundit või nime avaldada ja ei maksa oodata möödunud aegade tagasitulemist.

Liiklusturvalisusega seonduv on küsimus Eesti ühiskonnale tervikuna. Hetkeolukord peegeldab ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid ja hoiakuid.

Kas piirkiirus on abivahend, mis aitab juhil valida ohutut kiirust, mis vastab konkreetse tee oludele ja liiklustihedusele? Või on see lihtsalt tahvel numbritega, mida võib eirata, kuni politseid läheduses pole?

Kas joobes juhtimise keeld on seaduses kirjas seepärast, et selline juhtimine on reaalselt ohtlik või on see lihtsalt meeldetuletus nõrkadele, kes pärast paari õlut ei julge ise koju sõita?

Kas napsisena jääb rooli istumata vaid seepärast, et on oht politseile vahele jääda või saame me aru, et alkohol mõjutab ka päriselt juhi reaktsiooni ja käitumist?

Tänasel päeval oleme olukorras, kus kõik ühiskonna liikmed ei mõista, et liiklusseadus pole inimeste piiramiseks, vaid selgelt sõnastatud ohutuse miinimum.

Seaduses sõnastatu on eeltingimuseks sellele, et me kõik liikluses ellu jääksime.

Tihedamad kontaktid kogukonnaga

Kuigi toimetus näeb avalikus häbipostis üht võimalust liikluskultuuri parandamiseks ja seaduserikkuja mõjusamaks karistamiseks, tuleb mõista, et sellised meetodid pole enam kasutusel.

Sellest lähtuvalt peame tänapäeval pöörama rohkem tähelepanu sellele, et inimeste teadlikkus liiklusturvalisusest kasvaks ja sellele tähelepanu pööramine oleks järjepidev.

Olukorras, kus joobes juhtimine, piirkiiruse ületamine ja turvavarustuse mittekasutamine on ühiskonna poolt üheselt taunitud, ei pea me taga igatsema keskaegseid avalikke häbiposte ajaleheveergudel.

Kolmanda asjana olgu täpsustatud, et politseis toimunud muudatuste eesmärk oli muuta politseid avatumaks.

Kindlasti ei tähenda see keelatud andmete avalikustamist, see tõlgendus on ekslik.

Saaremaa politsei on muudatuste tulemusel muutnud oma tööpõhimõtteid ja tihendanud kontakte kogukonnaga, mis on avatuse ja politseitöö parema planeerimise aluseks.

Politsei on jätkuvalt üks partnereid saarlaste turvalisuse loomisel.

Rainer Antsaar
Kuressaare politseijaoskonna juht

Print Friendly, PDF & Email