Et suverõõmust ei saaks lein

KALLIM KUI SILMATERA: Suure pere ema Helen Rüütel teab, et kui väikeste põnnidega mere ääres käia, siis puhkamiseks aega pole. Lapsi tuleb kogu aeg jälgida ning üksi ei tohi neid ka madalasse vette mängima jätta. Pildil koos tütre Ketlyga. Foto: Tambet Allik

KALLIM KUI SILMATERA: Suure pere ema Helen Rüütel teab, et kui väikeste põnnidega mere ääres käia, siis puhkamiseks aega pole. Lapsi tuleb kogu aeg jälgida ning üksi ei tohi neid ka madalasse vette mängima jätta. Pildil koos tütre Ketlyga. Foto: Tambet Allik

Ilmad lähevad aina soojemaks ja peagi on käes aeg, mil aedadesse ilmuvad väikesed basseinid. Üha rohkem satume ka mere äärde. Et suvi jääks rõõmsaks ega tooks kaasa rasket veeõnnetust, tuleb aeg-ajalt mõned asjad üle korrata.

Olen mere ääres näinud vaatepilti, kuidas kaheaastane mängib ämbriga madalas vees ja ta ema päevitab, silmad kinni.

Oleme harjunud filmides nägema, et kui keegi satub uppumisohtu, vehib ta kätega ja hakkab karjuma. Tegelikult see nii ei ole. Uppumine käib hääletult ja kiiresti.

“Väikelast ei tohi hetkekski jätta vanni omapead. Kui kodu läheduses on bassein, tiik, järv, oja või mõni muu veekogu, ei tohi last nende lähedusse jätta järelevalveta,” räägib esmaabiõpetaja Mare Kirr, kelle sõnul on lastega juhtuvad õnnetused suures osas ennetatavad.

Uppumisohtu võivad sattuda loomulikult kõik. Statistika järgi on 2013. aastast tänavu 8. juunini Saare maakonnas uppunud üheksa inimest, nende seas üks laps.

Edasi loe tänasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email