Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege! (10)

kõik saaremaa omavalitsused ühinega16. mail Saarte Hääles avaldatud kirjutist “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” lugedes valdas mind lihtsalt nõutus. Ka teist ja kolmandat korda lugedes ei osanud ma seisukohta võtta – kas nutta või naerda.

Ühinemisprotsessi tegelikku hetkeseisu ja suundasid arvestades ei saa aga Madis Kallasele ka midagi ette heita selles kirjutises avaldatud seisukohtade suhtes. Madis Kallas sai Kuressaare linnapeaks tõusmisel hakkama väga lennuka trikiga. Juba valimiseelse tralli käigus hüppas ta ühes suunas sõitvast paremkonservatiivsest IRL-i paadist vastassuunda sõitvasse vasakliberaalsesse SDE paati ning – maakera on ümmargune ja Kuressaare on “heade tuulte pöörises” – saigi Kuressaare linnapeaks. Seda küll mitte esimesel katsel, sest Kuressaare linnapea kohta oli eelnevalt hüppelauaks suurde poliitikasse vaja sots Hannes Hansol. Hanso esimene katse europarlamenti pääseda ebaõnnestus, teisel katsel lasi lati madalamale ja katse õnnestus – koht riigikogus olemas.

Kolm eri suunas ujuvat paati

Hannes Hanso tegevus Kuressaare linnapeana seisnes aga 110% ainult linnapea esindusfunktsiooni täitmises – ei suuda mina meenutada ühtegi asja Hannes Hanso tegemistest, mille kohta saaks nüüd ütelda “Tehtud!” või “Korras!” või “Toimib!”. Kui Kallas hüppas ühest sõitvast paadist teise, siis Hannes Hanso pani kolm paati ujuma eri suundades ning asus ise neid juhtima.

Üheks oli siis linna otselepingud teiste omavalitsustega, teiseks linna osalemine Saaremaa omavalitsuste koostööorganisatsioonis Saaremaa omavalitsuste liit ja kolmandaks linna ühinemisläbirääkimiste kutse Saaremaa omavalitsustele, eesmärgiks ühe omavalitsuse loomine, mis sisult on kõigi omavalitsuste likvideerimine. Sisuliselt kenad ideed, kõik aga kahjuks täiesti eri suundades – kui toimivad omavalitsuste vahelised otselepped, siis pole vaja ei koostööorganisatsiooni ega ühinemist; kui toimivad omavalitsuste vahelised otselepped ja koostööorganisatsioon, siis pole vaja ühinemist, ning kui ühineda, siis pole mingit mõtet lepetel ega koostööorganisatsioonil.

Nüüd ongi Kallas selle supi sees, mis Hansost Kuressaarde ja Saaremaale maha jäi – üheaegselt peab ta tegelema Lääne-Saare haridusruumi lepinguga, Saaremaa omavalitsuste liidu juhtimisega ja Saaremaa omavalitsuste likvideerimise juhtimisega – täiesti mõistusevastasest asjast ei saagi midagi mõistlikku kirja panna.

Kuidas üldse on selline olukord Eestis ja Saaremaal tekkinud?

Kirjutise “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” pildiallkiri oli “Kõigepealt tuleb proovida ikka suurt pilti näha…” Käesolevat kirjutist illustreeriv pilt ei ole ainult “Pilt on illustreeriv”, vaid suure pildi kirjeldamist alustangi umbes nii kaugest ajast.

Pildil on siis Saarte Hääle esinumbri päis 18. juunist 1988. Kuna tegu oli veel ajaga enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, siis oli lehe ülaservas kohustuslik loosung kõigi maade proletaarlastele, aga leht ise sinimustvalges trükis ja esikaanelooks “Saaremaa isemajandamisele”, millest eelnevalt oli kirjutatud juba 14., 21., 28. mail ning 4. ja 11. juunil. Väga teemakohane on aga pildil tekst, mis asi oli sel hetkel üldse Saarte Hääl: “EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja”. Toona oli üheparteisüsteem – EKP –, aga mis asi oli Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu? Selleks tuleb meenutada, milline oli ENSV haldusjaotus. ENSV-s oli 15 rajooni, mida juhtisid rahva poolt valitavad rajoonide RSN-id, rajoonid jagunesid omakorda külanõukogudeks ja linnadeks.

Loogilise halduskorralduse sihilik likvideerimine

Tegelikult oli asi natuke veelgi keerulisem, ENSV-s oli ka kuus vabariikliku alluvusega linna. Iseseisvuse taastamisel said külanõukogudest vallad, rajoonidest maakonnad, kõigist linnadest linnad, rahvasaadikute nõukogud nimetati ümber rahva poolt valitavateks volikogudeks – küla RSN-ist sai vallavolikogu, linna RSN-ist linnavolikogu, rajooni RSN-ist maavolikogu; kõigist RSN-ide täitevkomiteedest said vastavad valitsused: valla-, linna-, maavalitsus. Sisuliselt taastati NSVL-i eelne Eesti Vabariigi haldusjaotus, kus linna ja valla kohaliku elu küsimustega tegeldi linna ja valla tasandil ning ühisosa, mis haaras tervet maakonda, otsustatigi maakonna tasandil.

Asi toimis loogilisena 1993. aasta juunini. Siis toimus Narvas ja Sillamäel referendum piirkonna autonoomia väljakuulutamiseks. Asja päästmiseks määras peaminister Mart Laar Indrek Tarandi Eesti Vabariigi eriesindajaks Narvas. Tarand suutis toona referendumi läbi kukutada, aga probleem ise säilis – kui Narvas oleks pidevalt Eesti Vabariigi eriesindaja, siis sisuliselt olekski see piirkond eristaatuses. Asi lahendati väga lihtsalt – kui Narvast ei saa riigi eriesindajat ära tuua, siis viime igale poole valitsuse eriesindajad! Ja toimuski ajalooliselt toimiva, tugeva ja loogilise halduskorralduse sihilik likvideerimine. Maavolikogud saadeti laiali, valitava maavanema asemel pandi kõigisse maakondadesse paika poliitiliselt ustavad valitsuse eriesindajad, keda kutsuti endiselt maavanemateks. Sisuliselt likvideeriti maakonnatasand ning kõik eelnevalt maavolikogude ja maavalitsuste ülesanded pandi sujuvalt linnadele ja valdadele.

Tulemuseks ongi valdade ja linnade juhtimisaparaadi kasvamine paarikümne aastaga tohutu suureks ja ikka jääb väheks – omavalitsused ei tule neile pandud ülesannetega toime, sest toimub tohutu ülesannete ja ressursside dubleerimine.
Veerand sajandit hiljem tunnistab küll isegi Mart Laar, et Narva ja Sillamäe kant pole tegelikult ikka päris Eesti Vabariik ning ka kogu halduskorraldus on täiesti käest ära.

Veast saadi aru juba ammu. 1993. aastal määrati valitsuse eriesindajaks (ehk uue sisuga maavanemaks) Tartu maakonda meie oma Saaremaa mees Jaan Õunapuu. Kümme aastat hiljem sai Tartu maavanemast regionaalminister.

Regionaalministri esialgne ülesanne oli maakondade koostöö koordineerimine, aga pikaajalise maavanemana töötamise tulemusena sai Jaan Õunapuu üsna pea aru, et polegi millegi koostööd enam koordineerida – maakonna tasandil ei otsustata ju enam midagi ja omavalitsused on ülesannete täitmisel hoopis üksteise konkurendid. Nii sündiski Jaan Õunapuu kava kaotada praegused maavalitsused ning tekitada nende asemele linnade ja valdade esindajatest jälle maakogu koos toimiva tööorganiga. Rahvaliitlane Õunapuu sai “tänu” oma haldusreformi kavale regionaalministri kohast Res Publica nõudmisel lahti ja asemele pandi “poliitiliselt korrektne” mees. Selleks hetkeks oli Õunapuu kavale kategooriliselt vastu seisnud Res Publica sisuliselt kaaperdanud ka Isamaliidu ning sündinud oli IRL.

IRL-i oma regionaalminister Vallo Reimaa jõudis aga sisult üsna sama maakondade taastamise plaanini, mis Jaan Õunapuu, ja IRL tagandas kohe ka oma ministri. IRL pani regionaalministriks “poliitiliselt veelgi korrektsema” Siim-Valmar Kiisleri.

Kiisler sai hakkama kahe asjaga: maavalitsuste täieliku politiseerimisega 2014. aasta lõpuks ja oma “tõmbekeskuste Eesti” omavalitsusreformi kavaga samaks ajaks.

Jätkub homses Saarte Hääles.

Vahur Reede
saarlane

Print Friendly, PDF & Email