Õpetaja õigus? (8)

Leisi keskkool on viimasel ajal leheveergudele sattunud kahetsusväärselt tihti. Meeldivate killast ei ole ka tänane uudis kehalise kasvatuse õpetajast, kes õpilasi aastaid karistamatult sõimas, alandas ja mõnitas.

“Kuldsest” nõukaajast võivad ehk paljud meist meenutada seiku, kus mõni äkilisema loomuga pedagoog teda ärritanud lapsel karistuseks tuka pihku võttis, kaardikepiga vastu sõrmi virutas või laksu vastu kukalt andis. Või mõnel muul moel kätele voli andis.

Verbaalne karistamine, sealhulgas sõim, oli toona üsna tavaline nähtus. Ka Saaremaal leidus õpetajaid, kes ristisid tüdrukuid lehmadeks, poisse võrdlesid aga eeslite, ahvide ja põrsastega. “Kullafondi” kuuluvad näiteks sellised laused: “Mis sust ikka tahta, juba su isa oli loll nagu lauajalg” ja “Nii lollist suust ei saagi midagi muud oodata kui sooja õhku!”.

Oli – ja kahjuks on ka praegu – pedagooge, kes suutsid end palju peenemalt, ent seda valusamalt väljendada, andes hävitava hinnangu noore inimese intelligentsusele, oskustele ja võimetele.

Tundub uskumatu, ent selliseid õpetajaid töötab meie koolides ka tänapäeval. Kas nad üldse annavad endale aru, milline on nende mõju noorte enesehinnangule, suhetele kaaslastega ja tulevastele valikutele?

Õpetajaamet ei ole kerge. Ometi peaks see, kes selle ala valinud, inimeseks jääma. Või siis valima sobilikuma ameti.

Jah, tänapäeval räägitakse sageli sellest, et õpilastele on antud liiga palju vabadust ja õpetajatele on jäetud klienditeenindaja roll. See on teine äärmus. Ideaalis peaks valitsema tasakaal – nii õpilane kui ka õpetaja peaksid teineteisesse suhtuma lugupidavalt. Selle tasakaalu saavutamiseks saavad oma panuse anda mõlemad.

Print Friendly, PDF & Email