Moodne elu maal: Saladuslik kakupere

Mul on alati nii hea tunne, kui aastaajad vahetuvad. Saagu siis sügisest talv või suvest sügis, see muutus on kuidagi tuntav ja mõjub nii hästi.

Minu lemmikud on muidugi need hetked, mil kevadest hakkab suvi saama, sest siis on inimene loodusega kuidagi eriti üks ning tajub ja märkab palju rohkem kui muidu. Tegelikult, võib-olla meile lihtsalt näidatakse siis rohkem.

Nii ma toimetasingi koos elukaaslasega ühel hilisõhtul, kui veel päris pime ei olnud, aga päike juba ammu loojunud oli, õue peal. Arutasime omavahel selle üle, kuhu küll on tänavu pesa teinud kakud, kes möödunud seitsmel aastal on elanud tiigiäärsete puude külge ehitatud pesakastides.

Linnud on meiega nii harjunud, et nad pole sedagi pahaks pannud, kui vahel mõne kakulapse korraks pihku võtsime, pai tegime ning siis jälle kakupessa tagasi panime. Suured linnud lendasid siis lihtsalt tammepuu kõrgematele okstele ja valvasid meid eemalt.

Mina muretsesin, et järskuon kiiruga kasvama hakanud taluõueseltskond metsalinnud eemale peletanud, kuid elukaaslane oli kindel, et linnud pole meid hüljanud: neid oli läbi kevade võrdlemisi lähedal huikumas kuulda, aga pesa asukohta meile sel aastal ei reedetud. Kahtlustasime tänavuseks pesakohaks mõnd tühja puuõõnsust hobusekoplis.

Jõudnud kakkudest rääkida, kuulsime järsku üpris lähedalt linnu sumedat ja madalat huiget. Mitte sellist, nagu nad hilissügisel ja talvel teevad ja mida tihti õudusfilmides kasutatakse, vaid sellist kutsuvat, sõbralikku ja ootavat. Tardusime paigale. Sekundi pärast kostis samasugune sametine hüüatus teiselt poolt teed ning kakkude jutuvada vallutas hoovi.

Püüdes kõigest väest oma väetite inimaistingute abil linnu asukohta kindlaks teha, mõtlesin ma, kui tohutult vähe me tegelikult näeme ja kuuleme ja märkame. Milline kuulmine, nägemine ja taju peab olema öölinnul, kes valib oma elupaigaks taluhoovi ja suudab siin turvaliselt, täiesti salaja, inimesele märkamatult endale pesa teha…

Me ei tahtnud kuidagi oma kõrvu uskuda, kui kahele hüüdnud linnule lisandusid lähedalt veel kahe kaku hellad häälitsused. Pojad ei saa veel pesast väljas olla, liiga vara on, jõudsime elukaaslasega mõelda, kui sattusime tunnistajaks imelisele ja täiesti seletamatule vaatepildile. Neli kakku, täismõõdus ja osavad lendajad, alustasid meie peade kohal imelise tantsuga.

On raske seletada, kas lähedalt läbilendav kakk meenutab rohkem sametmantlis kuningat, hiirvaikset spiooni või teravat nuga, mis täiesti hääletult läbi õhu lõikab. Linnud keerlesid ja pöörlesid, maandusid mõnel oksal ja tõusid seejärel jälle lendu. Nii vaikselt, et enne oli tunda tiivalöögist tekkinud õhuvibratsiooni kui midagi kuulda.

Aeg-ajalt maandusid nad kruusateele, siis tõusid üksteise ümber pööreldes jälle puulatvade vahele. Kuniks kaks lindu suundusid üle tee metsa ning teised kaks meie koduuksele kõige lähemal kasvava tamme okstesse. Täiesti puulatva, kus mullu oli ilutsenud üks korralik varesepesa!

Me ei suutnud uskuda, et kakud, selle asemel, et taanduda mõnda metsapessa, olid elumajale veelgi lähemale kolinud ning puuõõne või pesakasti asemel oma koduks just vana varesepesa võtnud.

Hetkeline vaikus ning hakkas kostuma maailma kõige ägedamat häält: häält, mida olen kuulnud kakutibusid tegemas oma vanematele. See on selline vali, samas summutatud naksutamine, mida kakutibud oma nokkadega teha oskavad.

Kordamööda käisid nüüd emas- ja isaslind kümneteks minutiteks ära ning tulid sirgjoonelise lennuga pessa tibusid toitma.

Istusin puuriidale ja jälgisin nende majesteetlike lindude tegemisi ja toimetusi pikalt. Püüdsin hästi tasa olla ja neid mitte häirida, kuid siis tundus see mõte endalegi naljakas: nemad ju näevad, kuulevad ja tajuvad mitte ainult minu häält, vaid iga pisematki liigutust ja hingetõmmet. Nad suudavad ju mitmesaja meetri kauguselt, lume altki, hiire sibamist kuulda, mis siis minu eriti vaikne hingamine aitab!

Pidin endale aru andma – me ei olnud selle vaatemängu, mille põhjust me senini ei tea, tunnistajad mitte seetõttu, et oleksime end varjata osanud, vaid seetõttu, et need imelised linnud lasid meil seda jälgida.

Nad lasid meil teada saada, et nad pole meid jätnud, vaid hoopis lähemale kolinud. Küll on hea, kui loodus meile nii peenelt meelde tuletab, kui väikesed ja äbarikud olevused me, inimesed, tegelikult oleme!

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email