Värvikaid laatasid meenutatakse hingesoojusega

LAADATOLAD: Saaremaa rahvateatri näitlejad Peeter Sooäär (vasakul) ja Enno Raun oma sõiduvees. Foto: erakogu

LAADATOLAD: Saaremaa rahvateatri näitlejad Peeter Sooäär (vasakul) ja Enno Raun oma sõiduvees. Foto: erakogu

Eelmise sajandi alguse ja veelgi varasema aja riidelaatadest teavad vanemad inimesed pajatada põnevaid lugusid. Teise maailmasõja järgne uus kord laatade korraldamist ei soosinud.

Alles 1970. aastal, seega 45 aastat tagasi võtsid kooperatiivkaubanduse tollased juhid südame rindu ja korraldasid Kuressaare linnuse hoovis suure kevadlaada. Uhkes laadarongkäigus marssis praeguse täiskasvanute gümnaasiumi eest laadaplatsile üle 300 inimese.

Kaubapakkujail vaimukusest puudu ei tulnud. Mida ja keda kõike rongkäigus näha võis – moekasti ülevõõbatud veoautode kastis demonstreerisid oma tooteid kohalikud ettevõtted. Rekvisiitide ja muu butafooriaga püüdsid tootjad laadaliste tähelepanu. See neil ka õnnestus. Esindatud olid peaaegu kõik Saaremaa ja Muhu tööstusettevõtted, rääkimata kooperatiivi kauplustest ja allasutustest.

Erilist rõhku pandi meelelahutuslikule küljele, nii nagu kunagistel laatadel. Siinkohal tasub meenutada kirjanik Juhan Smuuli kirjapandut “Jäisest raamatust”, kus ta meenutab oma poisikesepõlve tahtmisest isaga laadale minna.

Olin viieaastane, kui isa ühel veebruaripäeval Leisi laadale läks. Kunagi oli ta mind lubanud kaasa viia, see seisis mul meeles ja hakkasin oma õigust ajama. Väljas aga tuiskas. Kui selgus, et mind kaasa ei viida, panin röökima. Käisin isa järel ja karjusin niipalju, kui jõudu oli.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email