Karjakul peab olema karjaku silma! (1)

SUUR LOOM TAHAB KA HELLUST: Kristi Pultsin ütleb, et võtaks kõik need loomad endale, kui vaid saaks. Tal pole neid ainult kuskile panna. Foto: Tambet Allik

SUUR LOOM TAHAB KA HELLUST: Kristi Pultsin ütleb, et võtaks kõik need loomad endale, kui vaid saaks. Tal pole neid ainult kuskile panna. Foto: Tambet Allik

Tänavuse kevade jahedus on üheks maikuu keskpaiga hommikuks kui peoga pühitud. Päike paistab ja paitab ning rohumaadelt vastu vaatavad võililled on kui eredad päikesekillud, mis ajavad suisa silmi kissitama. Nõnda hele on see päev.

Kogulas Ohtja Agro karjamaadel ajavad veised oma asju. Töötajate ruumidest kostab aeg-ajalt vaikset muusikat ja lauda tagant aedikust kõlab sekka tasast määgimist. Idüll missugune.

Peaaegu poolteist aastat karjakuna töötanud Kristi Pultsinile on loomad alati meeldinud. Juba üsna väiksest peast.

Hommikune ja õhtune piimaring

Ka enne seda, kui ta Tuule Grupi loomakasvatusettevõttesse karjakuks tuli, töötas ta loomade keskel – lammastega. Kristi tunnistab, et ausalt öeldes meeldivadki suuremad loomad talle rohkem.

Tal endal on näiteks hobune. “Eks ma sealt selle “pisiku” olen saanud,” arvab ta. Kristi on Kuressaare neiu ja teinud ka müüjatööd, ent töö loomadega meeldib talle palju enam.

Pidula mees Andrus Laanekivi on samas kohas sama ameti peal olnud üsna vähe aega. Alles mõned kuud. Temagi on seda tööd varem teinud ja tunneb end karjakuna kui kala vees. Vahepeal on ta olnud ka metsateomasinate peal.

Miks talle karjakuamet meeltmööda on, ta öelda ei oskagi. “Vaat ma pole raamatupidajaametit pidanud, ma ei tea,” naerab ta.

Andrus arvab, et see on lihtsalt kena töö. Saab palju omaette olla ja viibida ohtralt värskes õhus. Mida hing veel ihata võiks? Andrus armastab tööl valitsevat vaikust ja rahu.

Ka liikuda saab karjakutöös palju ja seegi on Andrusele meele järele. Pole mingit niisama kohapeal istumist.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email