Saarlased suhtuvad pagulaste küsimusse pigem ettevaatlikult (25)

Foto: internet

Foto: internet

Saaremaa inimesed on pagulaste teema suhtes pigem äraootaval seisukohal, kuid leiavad, et kui pagulasi rohkem vastu võtta, tuleks neid hajutada.

“Esimene reaktsioon on, nagu ikka eestlastel, et ei tahaks hästi,” ütles pagulaste teema kohta Torgu vallavanem Tiit Põld. Ta arvas, et isegi sellisel juhul, kui Torku peaks suunatama näiteks viis pagulast, oleks see ehk liiga palju, kuna viiest võib hõlpsalt saada 50.

Kui aga peakski tekkima olukord, kus seistaks tõsiasja ees, et Torku majutatakse pagulased, siis ollakse Põllu sõnul täiesti uues olukorras. “Keeruline mõelda, et selline korraldus tuleks, aga kõigeks peab valmis olema,” nentis ta.

Valjala taluniku Jaan Singi sõnul on paadipõgenike abistamine võitlemine tagajärgedega, mille on esile kutsunud Lääne sekkumine Aasia ja Aafrika riikide elukorraldusse. «Nüüd, kus probleem on püsti, on muidugi see lugu, et ega neid tihedalt küll kuskile asustada ei tohi, sest niimoodi nad ei integreeru,” leidis talunik vastukaaluks neile, kes pooldavad pagulaskogukondade loomist.

Jaan Singi sõnul tuleks pagulased 1–2 kaupa korralikult tööle panna, ehkki samas on kaheldav nende inimeste valmidus tööd teha. «Tööd neile muidugi anda oleks, näiteks mul oleks praegu 30 hektarit põldu üle käia ja kivid korjata orase pealt,» rääkis Sink.

Talunik ütles, et reeglina on esimene sisserännanute põlvkond neid vastu võtnud riigile väga tänulik, kuid keerulisemaks läheb lugu teise põlvkonnaga, kes peab hakkama tööjõuturul konkureerima kohalike noortega. “Kui kohalikel noortel on suguvõsade kogutud varandused taga, siis neil ei ole mitte midagi,” viitas Sink. “Siis tekivadki sellised protestimeeleolud, et peksame öösel ühe linnaosa puruks, nagu Prantsusmaal tehakse.”

Muhu vallavolikogu esimees Ain Saaremäel ütles, et paadipõgenikke võiks Eesti vastu võtta vaid juhul, kui riigil on olemas pikaajalisem tegevuskava nendega tegelemiseks. “Kui pikemat plaani riiklikult ei ole, siis ei maksa seda esimest sammu ka astuda,” sõnas Saaremäel.

Muhu vald üritab praegu ehitada saarele kohalike elanike saarel hoidmiseks rohkem eluruume. “Ma ei kujuta ette, kust me võtaksime eluruumi paadipõgenike või ükskõik milliste põgenike jaoks,” rääkis Saaremäel, kelle hinnangul pole ka ilmselt mujal Eestis selliseid tühje maju, mida sisserändajatele kohe välja jagada.

“Kui sa paned aga kellegi kuhugi elama, siis tuleb ju neile midagi muud ka vaadata. Nad ei saa ju korteris istuda ja muudkui oodata,” nentis Saaremäel.

Põhiliselt sissesõitnutest koosneva Ruhnu valla vallavanema Jaan Urveti hinnangul on Aafrika ja Lähis-Ida pagulaste elama asumine Ruhnu saarele keeruline küsimus ja seda peaks arutama kogu saare elanikkond.

“Inimesed toovad teise usu, teised elukombed ja eks nad ole ka külmakartlikud ja nende tööharjumused ei lähe eestlaste tööharjumustega teps mitte kokku,” märkis Urvet. “Loomulikult on nende hulgas erandeid ja väga tublisid inimesi, aga kuidas neid õigeid leida, kes selle valiku teeb?” küsis Urvet. “Ma olen näinud Rootsis neid laagreid, kui mugavalt nad seal ära elavad – hommikust õhtuni taovad kaarte ja õlled on laua peal,” lisas vallavanem, kes ei kujuta sellist olukorda Ruhnus ette, rääkimata sellest, et Ruhnus pole neile ka tööd.

Vallavanema sõnul sulanduksid võõrast kultuurist pagulased paremini suures linnades nagu Tallinn, Tartu ja Narva. Urvet leidis, et Vahemere paadipõgenike vastuvõtmine on Eesti valitsusele väga suur väljakutse.

Muhu ettevõtja Martin Kivisoo sõnul tuleb pagulaspoliitikas eeskuju võtta Austraaliast, kus antakse peavarju kaheks aastaks ja võimaldatakse seejärel oma kodumaale tagasi pöörduda. “Teist lahendust siin ei ole, ei ole võimalik, et nendest inimestest saaksid Euroopa Liidu kodanikud,” leidis Kivisoo.

Martin Kivisoo võrdles pagulase olukorda Soonda küla mehega, kes on tuleõnnetuse tõttu peavarjuta jäänud. “Siis võtan ma ta oma majja kuueks kuuks või kaheks aastaks, kuni ta endale uuesti peavarju ehitab,” rääkis muhulane. “Kui on vaja pikendada, siis pikendatakse tema pagulust veel kahe aasta võrra, aga siis tuleb tal oma kodumaale tagasi sõita.”

Kivisoo sõnul võiks põhimõtteliselt tuua pagulasi ka Muhusse, aga seda juhul, kui suudetakse neile organiseerida mingit väljaõpet või rajada neile eraldi laager, kus nad võiksid elada.


 

Lubati 35, tuli üle 80

Eestis on paar omavalitsust, kellel on täiesti vahetu kokkupuude pagulastega olemas. Nimelt asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas varjupaigataotlejate majutuskeskus.

Väike-Maarja vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Ene Kinks ütles Saarte Häälele, et nemad kui omavalitsusasutus pagulastega otseselt ei tegele. “Nendel on seal riigi poolt kõik,” lisas ta. Lähem kokkupuude tekib kohalikul omavalitsusel ametlikult alles siis, kui pagulane rahvusvahelise kaitse saab. Siis on neil õigus toimetuleku toetust taotleda. “Saavad 90 eurot, nagu seadused ette näevad,” kinnitas Kinks. Pärast kaitse saamist pole keegi pagulastest Kinksi sõnul aga Väike-Maarjasse pidama jäänud. Rootsis ja Soomes käiakse maad kuulamas juba nii-öelda paguluse ajal.

Teine pool, millega omavalitsus aga kokku puutub, on kohalike kaebused. Kinks ütles, et otseselt midagi sellist, et pagulased oleksid röövimas või rüüstamas kuskil käinud, pole vähemalt temani jõudnud. Pigem tuleneb rahulolematus kultuurilistest erinevustest.

“Kui meie läheme kell 11 magama, siis nendel hakkab elu pihta,” tõi ta näite. Lisaks on pagulastel üldiselt erinev arusaam sellest, kuhu võiks prügi panna. Muidu pidid majutuskeskuses elavad inimesed malbelt naeratama ja tänaval tervitama, rääkis Kinks. Osa pagulaste lapsi käib ka kohalikus Kiltsi koolis ja mõned käivad Tapal koolis. Eesti keele on nad Kinksi sõnul ilusasti ära õppinud.

Tõsisem küsimus on Kinksi hinnangul pigem see, et kui esialgu oli ette nähtud 35 kohta, siis nüüd on majutuskeskuses üle 80 inimese.

Raido Kahm, Ain Lember

Print Friendly, PDF & Email