Kuidas vastata Kremli infosõjale? (2)

Eestis näeb peaaegu skisofreenilist olukorda, kus Kremli jutupunkte edastavad lisaks Moskva telekanalitele ka mõned Keskerakonna ja EKRE poliitikud.

See, et Venemaa tegevus informatsiooni vallas valmistab muret Euroopa Liidule ja USA-le, on kõneaineks olnud juba vähemalt aasta ja tegelikult veelgi kauem. Venemaa kulutab aastas veidi üle 600 miljoni dollari infooperatsioonidele ja mingi mõjuga peab ometi arvestama.

Kui Russia Today eelarve on võrreldavas suurusjärgus – 300 miljonit dollarit – BBC Newsi eelarvega, siis ei ole probleem mitte Kremli tegevuse tutvustamises, vaid teadlikes desinformatsioonikampaaniates, mida viiakse läbi globaalses ulatuses.

Informatsioonilinepsühholoogiline sõda

Erinevate riikide reaktsioonid on olnud pigem aeglased ja kobavad. Jaanuaris pöördusid nelja Euroopa riigi, sh Eesti välisministrid Euroopa kõrge välisesindaja poole ettepanekuga tegutseda ühiselt Vene desinformatsiooni vastu. Ettepanekule reageeriti väikese kommunikatsioonimeeskonna moodustamisega, samaaegselt arutatakse neid teemasid väga erinevates institutsioonides.

Üldine seisukoht on see, et me ei tohi loobuda oma väärtustest ja muutuda vastase sarnaseks. Seetõttu on esialgu tegeletud peamiselt Kremli infooperatsioonide uurimise ja ühiskonna teavitamisega.

Kõigepealt tuleb mõista, et termini “propaganda” kasutamine viib meid valedele jälgedele, sest tundub, nagu piirduks Putini režiimi huvi Venemaa tegevuse õigustamisega. Niisamuti eksisteerib arvamus, nagu piirduks probleem meediaga.

Siiski on see väga piiratud käsitlus. Vene teoreetilises kirjanduses käib tihti läbi väljend “informatsiooniline-psühholoogiline sõda” – eesmärk ei ole mitte tõe selgitamine, vaid kindlate hoiakute, emotsioonide ja otsuste esile kutsumine.

Näiteks kui Vene sõjalennukid alustasid varjamatult lende Lääneriikide õhuruumi ligiduses, siis oli see osa hirmutamise sõnumist. Igasugune jõu näitamine on samuti kommunikatsioon. Infooperatsioonid toimuvad kooskõlas avaliku diplomaatia, majanduse, sõjanduse ja muu kasutamisega vajalike hoiakute ja käitumuslike muutuste esilekutsumiseks.

Vene infooperatsioonid võib laias laastus jaotada kaheks. Ühed on need, mis tegelevad Putini režiimi seisukohtade levitamisega. Eesti ühiskond on sellele suhteliselt immuunne ja Putini õigustamine on eestikeelses meedias väga haruldane.

Teist tüüpi infooperatsioonid üritavad erinevate vahenditega esile kutsuda teatud mõju sihtriikide elanikkonnas. Praegu on Kremli esmane eesmärk Euroopa Liidu ja NATO lõhestamine ja sanktsioonide lõpetamine. Sellesse ritta sobib pikaajaline 40 miljoni euro suurune laen Prantsuse peamisele äärmusparempoolsele parteile Front National või partnerlussuhted erinevate riikide euroskeptikute ja rahvuslastega.

Sarnane tegevus toimub ka meedias. Võtame näiteks telekanali Russia Today ja internetibrändi Sputnik, mis võtavad ette erinevates riikides reaalselt eksisteerivad probleemid ja võimendavad neid. Rõhutatakse näiteks demokraatia kriisile või usalduse defitsiidile arenenud Lääne riikides, mille tunnuseks on tihti kesine osavõtt valimistest või usaldamatus poliitilise eliidi vastu.

Tegemist on meilgi tuttava probleemiga, mida on võimatu eitada. Seega ei ole seda nähtust võimalik osava PR-iga olematuks muuta, kuid antud juhul on probleem selles, et vaenulik kampaania keskendub konfliktile ja mitte lahendusele.

Kui nüüd vaadata, mida teeb Russia Today, siis loomulikult hoidutakse Putini kritiseerimisest, aga Lääne poliitikute kritiseerimiseks antakse sõna seltskonnale, kus kõrvuti arvestatavate lääne opositsionääridega on ka konspiratsiooniteoreetikud, korralik ajakirjandus kõrvuti desinformatsiooniga.

Kui Oliver Stone saab sõna, et rääkida USA provotseerivast süüst külmas sõjas, siis annab tema kunstnikupositsioon usaldusväärsust veidi hiljem esinevale Roseanne Barrile, kes esitleb juba puhtaid konspiratsiooniteooriaid nii keemiajälgedest taevas kui ka 9/11 organiseerimisest.

Kui tulla nüüd Eesti juurde, siis võiks siingi esialgu tunduda, et küsimus piirdub Kremli meedia sooviga tõestada eestlaste natsilembust ja jätkuküsimusena vaieldakse Teise maailmasõja tõlgendamise üle. Kuid väljaspool valesid täis artikleid eksisteerib juba keerulisem eesmärk hoida eesti ja vene rahvusrühmasid konfliktis.

Mitmed eestivene aktivistid on kurtnud, et just nimelt Kremli poliittehnoloogiate ja “propaganda” tõttu ei võeta Eestis kohalike venelaste reaalseid probleeme tõsiselt, vaid kõik pannakse ühte patta “Kremli karvase käega”. Seega, kui Eesti huvi on luua rahumeelset elukeskkonda kõigile, siis Kremli huvides on hoida Eesti sisekonflikte hõõgumas vähemalt senikaua, kuni Eesti toetab Ukrainat ja esineb Kremli-vastaste avaldustega.

Uuem võimalik areng on seotud Kremli ideoloogide väitega, et just nemad on tõeliste euroopalike väärtuste kaitsjad. Nii toetatakse selgelt geivastasust, immigratsiooni piiramist, Euroopa Liidu ühtsuse vastasust jne. Selles valguses tasub väga tähelepanelikult jälgida juunikuus Riias toimuvat üleeuroopalist geiparaadi Europride 2015. Läti ametkonnad on juba tähenduslikult näinud vene taustaga geivastaste liikumiste aktiviseerumist. Siin ei jookse sotsiaalse lõhe piirid enam ainult rahvusliku tunnuse alusel.

Sellises perspektiivis on Kremli “propagandale” vastamine tõesti keeruline, sest üheaegselt tuleb tegeleda Kremli agendaga ja samal ajal sõna otseses mõttes omaenese ühiskonna südametunnistusega. Ka Eestis näeme peaaegu skisofreenilist olukorda, kus Kremli jutupunktid ei tule mitte ainult läbi Moskva telekanalite, vaid paradoksaalselt üheaegselt mõnede Keskerakonna ja EKRE poliitikute väljaütlemistest. Seejuures ei ole enamalt jaolt tegemist teadliku Kremli kasuks töötamisega.

Kõigest eelnevast tulenevalt ei saa Eesti vastus iial jääda ainult riiklike deklaratsioonide tasandile. Kindlasti ei saa me tegeleda ka tsenseerimisega. Näiteks nõukogude ja natsisümboolika keelustamise ettepanekud peavad olema seotud väga konkreetsete kasutamisjuhtumite või vihakõne seadusliku raamistusega.

Näiteks kui öösel pannakse mõne maja katusele keelatud lipp või joonistatakse mõne avaliku maja seinale haakrist, siis võib nende mahavõtmine ja kustutamine nimetatud sümbolite mõju tänases päevas ainult võimendada.

Igasugune valitsuse teostatav jõuga tsenseerimine riskib alati saavutada vastupidist efekti, teisalt ei saa riik ka pealt vaadata seda, kui nimetatud sümbolid on seotud konkreetse vihakõnega. Efektiivseim vastus säärasele sümboolikale oleks ju teadagi meie põlglik ükskõiksus. Ja see peab toimima eelkõige kodanike tasandil.

Diskussioonid kodanikuühiskonnast

Sellest tulenevalt tõuseb taoliste kriiside olukorras otsesuhtluse tähtsus, sest meedia usaldusväärsus pigem kahaneb. Otsesuhtlus aga omakorda osutab, et ühiskonna tegeliku sidususe eeltingimus on see, et diskussioonide raskuspunkt on kodanikuühiskonna kanda.

Riigi oma usalduskrediit sõltub väga otseselt sellest, kui palju on ühiskonnas neid valitsusväliseid organisatsioone, kes töötavad konfliktide rahumeelsete lahendamiste nimel. See, et riigi esindajad peavad palju teadlikumad olema oma poliitika võimalikest tagajärgedest, on elementaarne ka siis, kui soovitakse vastu astuda maskeerunud vaenulikele mõjutusoperatsioonidele.

Olulisem on aga aru saada, et kõik, mis meedias tekitab skandaale, on alati tegelike probleemide pinnapealne virvendus ja seega on efektiivne propaganda vastutegevus seotud probleemide tegelike põhjuste lahendamisega.

Nii näiteks ei ole ERR-i venekeelsele kanalile antud riigi poolt ühtegi propagandaülesannet, sest peaeesmärk on hoopis eestivenelaste kohaliku elukeskkonna parandamine ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal viisil on eestlaste ksenofoobia mitte tühjalt kohalt sündinud meeleolu, vaid kõige rohkem seotud elanikkonna teatud osa hirmu- ja kindlusetusetundega.

Ilmar Raag
riigi psühholoogilise kaitse nõunik

Ilmar Raag kirjutas arvamusloo uudisteportaalile Delfi, kus see ilmus 17. mail.

Print Friendly, PDF & Email