Moodne elu maal: Pesukaru Maria seiklused jätkuvad

Mõni aeg tagasi kirjutasin Mariast, pesukarust, kes tuli meile Eesti loomakaitse seltsi kaudu ja kel olid tõsised agressiivsusehood. Alguses näis, et loomake siiski kohaneb oma uute tingimustega ja temast saab meie pesukaru Meeli sõbrannana asja, aga siis tuli tagasilöök.

Maria muutus taas väga agressiivseks nii inimese kui ka teise pesukaru vastu. Kui tahtsid puurist paari meetri kauguselt mööduda, hüppas ta võre kallale ja püüdis teha kõik endast sõltuva, et sealt läbi närida ja rünnata. Mul ei jäänud muud üle, kui loomakaitse seltsiga uuesti ühendust võtta, et olukorrale koos lahendust otsida.

Otsustasime Maria arsti juurde saata. Aga kust leida veterinaari, kes pesukarudest midagi teaks ja ka tõsiselt agressiivse loomaga midagi ette julgeks võtta? Saaremaa arstid, kes on väga tublid, eksootiliste loomadega eriti sina peal ei ole ja nii tuli vaadata pealinna poole. Loomakaitse selts pani aja kinni veterinaardiagnostikakeskusse, kliinikusse, mille omanik on fenomenaalne mees, dr Aleksander Semjonov, kes on spetsialiseerunud kõiksugu haruldastele olevustele.

Meie siin Saaremaal pidime aga Maria transpordipuuri saama ja Tallinna toimetama. Minu elukaaslane, kes oli teda juba ükskord suurest puurist transpordipuuri panna üritanud (ja sealjuures läbi keevituskinnaste korralikult pureda saanud), läks missioonile. Seekord küll pisut paremini ette valmistunult. Pärast poolt tundi rahmeldamist ja järjekordselt läbikomposteeritud näppe oli Maria kangast kartulikotis ja korralikus transpordipuuris.

Kliinikuaja saime pühapäeva õhtuks ja mulle tundus hea mõte viia korralikult sissepakitud loom Tallinna oma heade, aga väga loomakaugete tuttavate autoga. Asusime rõõmsalt teele, Maria turvaliselt oma puuris. Kui aga pärast praamisõitu tagasi autosse läksime, selgus, et osavkäpp oli ei-tea-kuidas suutnud end kotist läbi närida ning pea väljas, keha kotis, avada transportpuuri ja end auto pagasiruumi smuugeldada.

Kujutage nüüd ise paanikat: universaalkerega autos on tagaistmel kaks naist, ees isa ja 5-aastane poeg ning poolvabaduses psühhopaadist pesukaru. Otsustasime kiiresti, et kuniks ta end kohvrite-kottide vahel peidab ja ta keha on jätkuvalt kotis, püüame Tallinna jõuda. Valmistusime sõjaks: püüdsime üleriiete ja käekottidega blokeerida kõik sissepääsud salongi, mida pagasiruumist eraldas õnneks ka koeravõrk. Minul oli käes jääkraapija ja kaks paari kindaid. Süda peksis ja käed värisesid. Helistasin arstile ja palusin tal juhul, kui me Tallinna jõuame, mingi uinutiga valmis olla.

Ükski teine Tallinna sõit pole mulle ealeski nii pikk tundunud. Tegime viis-kuus peatust, et kontrollida, kas Maria keha on jätkuvalt kotis. Aeg-ajalt ilmus kottide vahelt ta urisev pea, aga õnneks jäi keha Tallinnani kotti ja me jõudsime õnnelikult pärale.

Järgnev oli täpselt nagu filmis: kliiniku uksest astus välja mees, käes puhumispüss koos uinutava nõelaga, mille otsas oli oranž tuts. Arst puhus torusse ning nooleke lendas hooga läbi koti Mariale külge.

Järgmisel päeval loom steriliseeriti ning tal avastati ka tugev peensoolepõletik. Kõigile sai selgeks, et Maria oli kuid lihtsalt valudes olnud, ning see teeb iga olevuse agressiivseks. Nädala pärast tuli Maria koju, aga mitte Meeli puuri, vaid täitsa isiklikku, loomakaitse seltsi abiga ehitatud vingesse koju.

Kogu see lugu on vist Eesti esimene ülekäteläinud eksootilise looma juhtum, mille vastu tundis huvi isegi riigitelevisioon. Kuid karta on, et viimaseks eksootilise looma juhtumiks see ei jää, sest Eestis on sadu ja sadu lemmikloomi, kelle pidamisest veel piisavalt ei teata. Nüüdseks on Maria märksa rahulikum kui enne, ta on saanud korralikku ravi ja taastub tasapisi, kuid peast ta veel päris terve ei ole. Siiski loodame parimat ja eks tulevik näitab, kas meie Meeli saab viimaks oma kauaoodatud sõbrannaga koos elama asuda.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email