Vihatud kormoran polegi kaluri konkurent? (12)

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOsavate kalapüüdjatena on kormoranidest saanud kalurite vihatud linnud, kelle pesi on halastamatult rüüstatud ja hävitatud ning linde endid tapetud.

Teravamalt kerkis küsimus kormoranide põhjustatud kahjust meie kalanduse jaoks päevakorda 1990. aastatel, mil lindude asurkond kiiresti suurenes, asustati peaaegu kõik meie merealad ja kujunesid välja peamised haudekolooniad.

Õnnetul kombel langes samasse ajajärku ka rannakalanduse seisukorra järsk halvenemine.

Saaremaal toimus suurim kormoranide tapmine 1998. aastal Kerjurahul, Kreeka laeva vrakil paiknenud kormoranikoloonia on rüüstete all kannatanud pidevalt.

2008. aastal valmis riiklik kormoranide ohjeldamise kava, mille järgi on kormoran kalavarudele ohtlik.

MTÜ Saarte Kalandus alustas keskkonnainvesteeringute keskuse rahastamisel kormorani munade õlitamist üle Eesti. Saaremaal on Kerjurahu koloonia mune õlitatud 2011. aastast alates.

Ligi 90 protsenti toidust emakala

Riikliku ohjeldamiskava peamised seisukohad tuginesid räppetompude ja lastud lindude soolestikusisu analüüsil. Toiduanalüüsides oli kormorani toidus domineeriv liik emakala, kuid vaid 54% ulatuses. Need analüüsid olid võetud Väinamere Matsalu piirkonnast, Hiiumaalt Käina piirkonnast ja Liivi lahe Pärnu lahe osast.

Kuna sealne kalastik on Saaremaa ümbruse omast erinev, toituvad Saaremaa kormoranid erinevalt.

Mida avamerelisemalt kormoranikoloonia paikneb, seda suurem on toidus emakala osakaal ja väiksem kaluritele oluliste töönduslike kalaliikide sisaldus.

Osalesin mullu 11. juunil koos keskkonnaametnike ja ornitoloogidega Kerjurahu koloonias kormoranikurnade õlitamise järelkontrollimisel. 8. juulil käidi aga kormoranide pesapoegi Vesitükimaal rõngastamas.

Mõlemas kohas võeti toiduanalüüsid ja loendati kormorani oksetompudes olevad kalad ka liigiti. Teadmiseks: kormoran säilitab püütud kala pikemat aega oma sooltoru laienenud osas poegade tarbeks. Pojad söövad seda, kui vanalind lubab neil oma noka sooltoru ülaosasse pista. Ehmatuse korral oksendab vanalind lendu tõustes keha kergendamise eesmärgil oma sooltoru ülaosa tühjaks.

Olgu öeldud, et analüüsid olid nii sel korral kui ka varasematel aastatel võetud kormorani poegade kasvatamise tippajal – just siis kulub koloonial toitu enim.

Kerjurahult võetud 157 oksetombus loendati kokku 1057 kala, millest 88,2% moodustasid emakalad, 5,7% ogalik ja 4,4% ümarmudil. Ülejäänud kalad olid üksikisenditena räim, lest, kiisk, luukarits, särg, väike tobias. Oli ka üks rannakarp.
Vesitükimaalt võetud 78 oksetombus oli kokku 760 kala – 94,9% emakalad ja 2,5% ümarmudilad. Ülejäänud kalad olid räim, lest, tursk ja jõesilm.

Kalameestele huvi pakkuvaid kalu oli kormorani toidus Kerjurahul 1,5% ja Vesitükimaal 2,6%. See on väga väike osa, väiksem kui kalameestele nende oma saagis kehtestatud keelatud kala kaaspüük (10% alamõõdulised, 5% keelatud liigid).

Hoopis kalavarude tervendaja

Kormorani toidu põhiosa, emakala kohta on teadmised Eestis väga puudulikud.

Ta ei ole töönduslikult oluline kala ja teda on vähe uuritud.

Saaremaa ühisgümnaasiumis on aastate jooksul tehtud kolm õpilasuurimistööd emakalast: 2003., 2005. ja 2013. aastal. Nende järgi on emakala arvukas, väga paikne põhjakala, kelle peamine toit on vähemalt räime kudeajal räime mari.

Väidan, et töönduslikud kalaliigid ei ole vähenenud mitte seetõttu, et kormoranid on kalad ära söönud, vaid seetõttu, et meres oli siis üliarvukalt emakala. Hoopis emakala suur arvukus põhjustas töönduslikult oluliste kalaliikide saakide vähenemise. Kormoran, vastupidiselt süüdistusele, on emakalade arvukuse piiraja ja sellega töönduslike kalavarude kaitsja.

Kokkuvõtteks. Kormoran ei ole Eestisse tulnud inimese kaasabil. Tema saabumine siia on olnud loomulik liigi leviala laienemine. See tähendab, et ta ei ole võõrliik, mille olemasolu siin peaks tõrjuma. Kormoran on siin leidnud oma ökoniši – see on rikkalik toitumine emakalast ja nüüd juba päris arvukast võõrliigist ümarmudilast. Kumbki kalaliik ei ole Eesti kaluri jaoks atraktiivne saak ja pigem nad segavad püüki.

Saaremaa ümbruskonna kormorani toidukoosseis näitab seda, et riiklikus ohjeldamiskavas esitatud põhjendused ohjeldamiseks vähemalt Saaremaa kormoranide kohta ei kehti.

Mõnede arvates on kormoran kole, must ja haisev, aga see ei ole põhjendus, et õlitamise teel tema looteid hävitada. Pidev häirimine kolooniates võib lindusid hoopiski sundida pesitsema turvalisemates paikades kui lagedad meresaared – näit rannikumetsades puude otsa. Seal oleks neid juba nii riiklikult kui ka omavoliliselt ohjeldada väga raske.

Uurimistöö “Kormorani toitumisest Saaremaal” autorina saavutas Kaspar Mölder õpilaste teadustööde riiklikul konkursil I koha. Samuti pälvis ta keskkonnaministeeriumi, Eesti Looduse ja Eesti ornitoloogiaühingu eriauhinna.

Kaspar Mölder
Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient

Print Friendly, PDF & Email