Moodne elu maal: Tere tulemast borrelioosihaigete ridadesse! (10)

Möödunud suvel ja sügisel kütsin ma kogu aeg mööda metsi ja korjasin seeni. Kui aga kärutäiega metsast välja tulin, reisis minu riiete peal alati paras trobikond puuke. Iga kärutäie kohta kümme ja rohkem, kui neid siin isekeskis kokku lugesime.

Suurema osa pahalastest sain ilusasti kätte, kuid mõni kavalpea oskas end ikkagi riiete vahele peita ja hiljem nahale kinni imeda. Ma ei tea isegi, miks, aga puugid kogunevad alati just minu peale. Rekordarv ühe metsatiiru järel on 24 tegelast.

Kui seeneaeg läbi sai, hakkasin tundma suurt nõrkust ja jõuetust. Sõnad läksid sassi, muutusin närviliseks, lihased ja liigesed tegid valu, veeämbreid oli raske tassida, jaksu polnud emotsionaalseteks ega füüsilisteks ettevõtmisteks.

Kuigi kahtlustasin borrelioosi, ei leidnud ma kehalt ühtegi kahtlast ringi ega laiku.

Ajasin mõttes kõik intensiivse suve, väikeste laste, magamatuse ja suure koormuse süüks. Samal ajal aga hakkasin oma hobust borrelioosist ravima. Kuna ta järsult kaalu kaotas, isutuks muutus ning tekkisid käiguvahed, lasin teda uurida ja umbes 20-nda hobusena Eestis ta oma diagnoosi saigi.

Mõtlesin talle antibiootikume andes, et kui see pole märk, et ka mina peaksin end testida laskma, mis siis veel on. Aga sinna see jäi.

Nüüd nädalapäevad tagasi sattusin Tallinna oma perearsti juurde ja palusin teha analüüsid, mis mulle ilma pikemalt mõtlemata võimaldati. Kui sa tuled Saaremaalt ja kurdad ülalloetletud sümptomeid ning mainid suurt puukide arvu, ei hakka keegi analüüsi vajalikkuses kahtlema.

Mitteüllatuslikult selgus, et minu organismis on tõepoolest borrelioosi jäljed ja ravimikarpi lisandusid kanged antibiootikumid. Ei mingit šokki, ainult suur kahetsus, et varem arsti poole ei pöördunud ja endal nii kaua seda haigust põdeda lasin.

Paraku olen ma kohalikelt kuulnud kümneid lugusid, kuidas perearstid ei taha borrelioosi testida ega ravida. Arusaadav: tegu pole odavate analüüsidega ja kaebused on kõigil erinevad, nii et arstidel ongi keeruline.

Mõned tohtrid peavad borrelioosi ka moehaiguseks, sest seda on ju ravimata kujul generatsioonide kaupa põetud ja näe, ikka ollakse elus.

Olen kahjuks kuulnud ka inimestest, kes vähemasti enda arvates on just borrelioosi tõttu langenud sügavasse masendusse või muutunud väga närviliseks.

Märksa tavalisemad on lood, kui liigesed hakkavad valutama, on kuudepikkused palavikuhood, nõrkus ja jõuetus. Lähed arsti juurde, palud analüüsi, aga sulle soovitatakse hoopis vitamiine või psühholoogi poole pöörduda. Aeg-ajalt on need täitsa head soovitused, aga vahel võiks siiski asju edasi uurida.

Üks tuttav rääkis ka lugu, et käis borrelioosihirmus oma perearsti juures ning arst vaatas ja ütles, et patsiendil ei ole borrelioosi, vaid hoopis allergia puugi sülje vastu. Õnneks teadis patsient tol korral arstist rohkem, läks Tallinna, lasi tasulised analüüsid teha ning sai normaalset ravi.

Ma ei tea, kui palju sellistest juttudest on tõsi ja palju on liialdusi, sest minu oma kogemused, küll ennekõike Tallinna arstidega, on väga head ja analüüsidest pole kunagi keeldutud.

Seekordne positiivne puugitest oli minu elus neljas puugihaiguse uuring. Perearst on mul vanast ajast pealinnas ja kuna olen tohtrite juures harv külaline, pole muutma ka hakanud. Loodan ka siiralt, et saaremaised jutud on rohkem ikka kõlakad ja arstid suhtuvad ka siin patsiendi borrelioosikahtlustesse väga tõsiselt. Eriti veel meie puugirohkuse juures.

Borrelioos on vastik haigus ja jällegi selline, mis organismist kunagi päriselt ära ei lähe – see võib ootamatult ägeneda ja siis jälle taanduda.

On hirmutav lugeda, milliseid sümptomeid see pahalane organismis põhjustada võib. Siiski on mul hea meel, et jaole sain, sest jällegi olen kuulnud mitmetest juhtudest, kus inimesed aastaid virelevad ega tea, mis nende elukvaliteedi alla viib.

Püüan seda diagnoosi võtta kui uut kogemust, mille kohta on nii palju uurida ja puurida. Mis ei tapa, teeb ju teatavasti tugevamaks.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email