Elupõline mere- ja pillimees Uno Käärid saab 80 (1)

JÜRIKUU SÜNNIPÄEVALAPSED: Kuressaare meremajas võtsid üleeile seltsi liikmete õnnitlusi ja lilli vastu Saaremaa merekultuuri seltsi liikmed Maie Kuldkepp (vasakul), Lii Muru ja juubilar Uno Käärid. Foto: Aare Laine

JÜRIKUU SÜNNIPÄEVALAPSED: Kuressaare meremajas võtsid üleeile seltsi liikmete õnnitlusi ja lilli vastu Saaremaa merekultuuri seltsi liikmed Maie Kuldkepp (vasakul), Lii Muru ja juubilar Uno Käärid. Foto: Aare Laine

Täna saab 80-aastaseks Laimjala vallas Audla külas sündinud Uno Käärid, kelle meremehetee algas 65 aastat tagasi. Tiskri talu kolmelapselisest perest oli Uno see, kes otsustas peretraditsioone jätkata, astudes Tallinna kalandustehnikumi.

“Minu isa oli meremees. Mäletan, et 30. aastate lõpus tõi ta kõigile meie pere lastele Taanist käekella. Olin siis omasuguste hulgas tehtud poiss,” meenutas juubilar üht säravamat hetke lapsepõlvest.

Pärast Audla kooli lõpetamist sai saarlasest Tallinna kalandustehnikumi laevajuhtimise eriala õpilane. Kalapüügikogemusi omandama saadeti eestlastest koolipoisid juba esimese kursuse lõpus Murmanskisse.

Kuus aastakümmet tagasi kutsuti Uno mereväkke. Pärast kroonut töötas Uno Käärid Orissaare mootor-kalapüügijaamas laevastiku kaptenina, seejärel oli ta samal ametipostil kalakombinaadis. Kombinaadi ja Saare Kaluri ühinemise järel töötas juubilar 15 aastat kalapüügilaevadel Angolas ja koduveteski, hiljem Saare Kaluri kaadriosakonnas.

Uno Käärid on mänginud avamerel akordioni hüljestele ja sadamas sakslastest meremeestele. Huvitav on see, et mereelukad tahtsid laevamehe pillimängu huviga kuulata, kolleegid tollasest Saksa Demokraatlikust Vabariigist aga mitte.

“See juhtus Läänemerel. Äkki näen, et hüljes, pea veest väljas, uurib meie laeva. Mul oli pill laevas kaasas. Võtsin akordioni ja hakkasin mängima. Hüljes tuli aina lähemale ja lähemale ning kuulas tähelepanelikult. Ta otse nautis pillimängu,” pajatas Uno. “Luanda kaubasadamas mängisin aga sakslastele. Kuna meie laev kai äärde ei mahtunud, võtsime koha sisse Saksa laeva poordis. Meie mehed tegid mulle ettepaneku, et mängiksin naabritele pilli. Arvasin, et “Lili Marleen” sobib kõige paremini. Vaevalt sain looga poole peale, kui Saksa laeva valjuhääldajad hakkasid kõvasti mürisema. Lõpetasin mängu. Valjuhääldajad lülitati välja. Ilmselt tehti idasakslastele selgeks, et see lugu, mis Teise maailmasõja ajal kujunes lausa sõdurihümniks, pole nende kõrvadele.”

Nüüdki võtab juubilar aeg-ajalt akordioni kätte, et seda sõrmitseda. “Vanad pillimehed räägivad, et iga päev peab harjutama. Et sõrmed sõna kuuleksid, tuleb trenni teha,” ei jäta elukogenud mees sedagi soovitust enda teada.

Print Friendly, PDF & Email