Jaan Tammsalu: inimese olemus on patune (7)

Jaan Tammsalu inimese olemus on patuneInimene on jäänud inimeseks, ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja, saarlane Jaan Tammsalu. “Erinevad patud võtavad erinevaid vorme, aga inimese olemus oli patune 2000 aastat tagasi ja vägagi võrreldav sellega, mis on täna,” tõdes Tammsalu ajalehes Pealinn. “2000 aastat tagasi ei saanud inimene televiisorist tundide viisi pornograafiat vaadata, pangale raha tagastamata jätta jne, aga põhilised eksimused on ikkagi samaks jäänud.”

26 aastat tagasi, kui ma Saaremaale vaimulikuks tulin, rääkisin Kaarma kiriku juures ühe koguduse liikmega.

See vanem naisterahvas ütles mulle, et ärgu noor õpetaja nii palju patust rääkigu, sest siis lähevad viimased vanad tädikesed kirikust ära.

Siis ajas ta pea natukene viltu, tegi vaga näo ette ja ütles, et mis pattu meil, vanadel naistel, enam on. Ta pidas patu all silmas ilmselt seksuaalset kõrvalhüpet. Tema sai aru nii, et kui enam seda huvi ei ole, siis polegi enam pattu.

Küsisin siis temalt, et kui nad koos teiste memmedega üks kord nädalas kohaliku poe juurde juba kella kuuest oma viinerikilo ootama lähevad ja ukse taga enne avamist kolm-neli tundi ootama peavad, kas nad siis teisi taga ka räägivad.

Naine vastas, et eks seal sedagi saab tehtud. Siis ma vastasin, et see on ju ka patt. Tädi ütles selle peale, et see noor õpetaja tahab meilt veel viimast rõõmu ka ära võtta.

Hävitamine sõna kaudu

Rõhuksin sel aastal eriliselt ärategemisele ja halvasti ütlemisele, hävitamisele sõna kaudu. Siin on vaja väga tõsiselt tagasi tõmmata.

Inimesest halvasti rääkimist, inimeste haavamist, inimese südame ja närvisüsteemi hävitamist, kokkuvõttes inimese hävitamist näeb praegu väga palju. Praegu räägitakse, et mõni bakter saab hakata inimest hävitama siis, kui inimese organism on nõrk ja inimesel on stress. Aga millest tuleb stress?

See tuleb siis, kui inimeses on palju kurja ja negatiivset. See tuleb ka siis, kui sulle pidevalt halvasti öeldakse, kui sind pidevalt tümitatakse.

Siin peaks igaüks endale silma vaatama ja ka iga ajalehetoimetus endale silma vaatama, et kas ei olda liiga kaldu ühele poole. Lahmitakse ainult ühele poole, kirjutatakse, et ainult teise partei omad on kõige lollimad, kõige suuremad vargad jne.

Ajakirjandus on võtnud liiga palju võimu ja võib halba kirjutades ja kollaste pealkirjadega negatiivset müües inimesi hävitada. Kes maksab kinni need arstikulud? Kes maksab need operatsioonid ja matusekulud?

Olen ise kogenud, mida tähendab see, kui sind hakatakse lehe kaudu tümitama. Isegi kui me ise suudame palju välja kannatada, on meie ümber need inimesed, kes ei kannata kõike välja.

Uuringute kohaselt olevat eesti õpilased ja pensionärid ühed õnnetumad Euroopas. Samas on eesti inimesele väga omane virisemine ja vingumine. Nii palju virisemist ja vingumist ei ole ma ühelgi teisel maal kohanud. Ligi aasta Kanadas elamist näitas aga, et sealsed eestlased on ülimalt optimistlikud ja tänulikud.

Virisemine ei ole nähtavasti ainult meie rahvuse eripära, vaid selles on oma osa 50 aastat kestnud nõukogude võimul.

Olen näinud inimesi, kes räägivad, et neil pole üldse raha ja nad üldse välja ei tule ning riik on halb ja linn on halb ja keegi ei anna raha, aga siis heliseb telefon ja inimene võtab välja telefoni, mis maksab 400–500 eurot. Siis olen mõelnud, et jätka samas vaimus ja siis pole sul varsti süüa ka enam. Meil on selles asjas vaja väga tõsiselt oma mõtlemist muuta. Minu hea sõber Anu Raud on öelnud, et õnne valem on kokkuhoidlikkus.

Kirikus me räägime väga palju tänulikkusest. Näiteks matustel ma rõhutan väga palju, et meil on põhjust olla tänulikud.

Me ei pea ainult taga nutma, et keegi on läinud, vaid me saame vähemalt sel päevalgi olla tänulikud, et inimene on olemas olnud ning meie jaoks midagi tähendanud ja teinud. Muidu m ei märka seda.

Inimene peab ära surema, et me teda kiidaks, inimene peab olema haiglas ülikriitilises seisus, et temast hakataks hästi rääkima. Miks on see nii? Me mõtleme ja räägime ennast õnnetuks. Me ei ole tegelikult õnnetud. Me oleme maailma paljude rahvaste hulgas oma elatustasemelt esimese 10 protsendi sees.

Vaimsed asjad korda

Siiani on Eestis peetud arengu näitajaks majanduslikku edukust, kuid küllap on siin toimumas murrang.

Üks osa inimesi on ilmselt ära tüdinud majanduse mantrast, et kui majandusega kõik korda saab, siis kõik muu läheb iseenesest korda. Maailma ajalugu on näidanud, et selleks ajaks, kui majandusega kõik korda saab, on kõik muu juba lagunenud, sest kui vaimsed asjad on paigast ära, kasutavad inimesed majanduslikke võimalusi valel otstarbel.

Kui inimeste elu muutub majanduslikult väga lihtsaks, siis hakkab tavaliselt tulema väga palju vaimseid ja hingelisi probleeme. Ei ole kuulnud, et Siberis, kus inimestel oli tõeliselt raske, oleks olnud enesetappe. Inimesed on hakanud praeguseks nähtavasti mõistma, et vaimsed asjad tuleb kõigepealt korda saada ja siis tulevad ka materiaalsed järele. Mitte iialgi ei saa see olla vastupidi.

Kirik saab olla riigile ja rahvale eelpool nimetatud murrangus teejuhiks siis, kui riik tahab sellesse suunda vaadata. See tähendaks kiriku palju jõulisemat esindatust meedias ja mujal, et jõuda väga paljude inimesteni.
Kristlaste osa ühiskonnas on päris suur ja ka nemad on maksumaksjad. Arvan, et oleks üsna normaalne, kui nende hääl kostaks natukene rohkem.

Samas, ega kirik ei lähe riigile või kohalikule omavalitsusele pidevalt näpuga näitama, et te teete üht või teist asja valesti või õigesti. Kirik töötab ikkagi oma liikmete kaudu. Kui riigikogu, linnavolikogu, valitsuse või linnavalitsuse liikmete hulgas on rohkem kiriku liikmeid, siis on kiriku mõju riigi ja linna valitsemisele suurem. Eelmistes valitsustes ja ka paljude omavalitsuste valitsustes ja volikogudes on olnud päris palju kiriku liikmeid.

Eesti iseseisvumise taastamisel sekkusid vaimulikud väga aktiivselt poliitikasse, kuid praegu on oluline, et vaimulikud oleksid vaimulikud ja teeksid oma tööd kirikutes hästi.

Print Friendly, PDF & Email