Kolm pimenägijat valguses (FOTOD)

MOLLY SWEENEY: Tallinna linnateatri näitleja Piret Kalda mängib lavastuses nimiosalist. Tagaplaanil Andres Raag. Foto: Tambet Allik

MOLLY SWEENEY: Tallinna linnateatri näitleja Piret Kalda mängib lavastuses nimiosalist. Tagaplaanil Andres Raag. Foto: Tambet Allik

Kuressaare linnateatri Tallinna esietenduse vaheajal kuulsin saalist väljuva naise veidi üleolevat küsimust: “Kas seda nimetatakse tänapäeval teatriks?” Vastan: jah, loo jutustamist, kolme inimsaatuse väljavalgustamist kolmes põimuvas monoloogis nimetatakse teatriks. Tänapäeval ja ka tulevikus.

1992. aastal lavastas Priit Pedajas Noorsooteatris ja 2009 Vanemuises Brian Frieli “Imearsti” – see näidend on “Molly Sweeneyga” hingesugulane, võrreldav ka ülesehituselt. Kolm inimest räägivad üht ja sama lugu, igaüks oma vaatenurgast. Ka “Imearstis” on tegelasteks kaks meest ja üks naine, teemaks tõeluse ja kujutluse imeõhuke piir.

Teine teatrilooline sild tekib Antonio Buero Vallejo näidendiga “Lõõmav pimedus”, mille Kaarin Raid lavastas Ugalas 1985. aastal lavakunstikateedri XII lennu diplomitööna, kus tudeng Peeter Tammearu mängis peaosa: uut õpilast pimedate koolis, kes keeldub pimedust idealiseerimast.

Vallejol saab pimedusest ühiskonnakriitiline kujund, Frieli näidend süveneb inimhinge ja -loomusesse. “Molly Sweeney” on lugu naisest, kes on alates kümnendast elukuust olnud pime, tajudes vaid veidi valgust – kuni 41-aastase Molly abikaasa leiab naisele silmaarsti, kes otsustab opereerida. Samavõrd on see lugu Mollyga kaks aastat koos elanud Frankist, õhinapõhisest mehest, kes lendleb kui rahutu liblikas ühelt ideelt teisele. Ja doktor Rice’ist, kes on oma elu kuldajal olnud tippkirurgide kvartetis nagu üks neljast musketärist, nüüdseks aga viskit kaaniv üksiklane. Doktor Rice kasutab mõistet “pimenägija”, see saab täpseimaks diagnoosiks kõigile kolmele tegelasele, avaramalt mõeldes leiame küllap igaüks endast pimenägija üles, kergemini kui ehk tahaksime.

Peeter Tammearu lavastus usaldab maksimaalselt sõna, esmapilgul ebaatraktiivset pihtimuslikkust. Küllap oleks mõni teine lavastaja loonud sekka dünaamilisi misanstseene, näiteks elustanud tantsud, mida ilmekalt kirjeldatakse. Lavastaja Tammearu jätab tantsude, nagu ka muude sündmuste, nägemise publiku kujutlusvõime hooleks. See on nagu test, kas oskame vaimusilmas vaadata peamist, silmale nähtamatut.

Lavastusjoonis on napp ja lähiplaaniline. Arvan, et näitlejate ilmete jälgimisel on Kuressaare linnateatri kammerlikum lava sobivam paik kui üsna suuremõõduline Vaba Lava. Õnneks istusin ligidal, nägin miimika pisinüansse, kolme näitleja läbitunnetatud kohalolekut. Valgusrežiis paelub Molly esimene monoloog pimeduses, publik saab pimeda maailmataju ise kogeda. Riina Vanhaneni kujunduses on kolmel tegelasel oma väike territoorium: Frankil isikupärane kaos, millega sobib vaba hinge eksootiline kostüüm; Rice’il kodutuseruum, kus keskmes viskipudel; Mollyl haiglavoodi, mille valgustamine seostub trellidega. Feliks Kütt annab igale tegelasele ka oma muusikamotiivid.

Kolme osatäitja mäng on lakooniline ja tundlik, aga vaba tundlemisest. Mänguvõtmeks õhkkerge distantseeritus, mis ei lase lool muutuda olustikuliseks, ei libastuta pessimismi ega melodramaatikasse. Piret Kalda vahendab Molly maailma leebe rahuga, portreteerides nii iseennast kui ka ligimesi pigem uudistavalt, imestamisi, andmata hinnanguid. Andres Raag kujutab Franki humoorikalt, ent selle lapselikult vaimustuva sarmika mehe süüdimatud avantüürid, tema ümberkäimine elusloodusega, on kantud projekti-inimese mentaliteedist. Selgub, et ka pime abikaasa on üks Franki eksperimente. Täiskasvanulik hoolimine jääb mehele tundmatuks: ta on Molly taltsutanud, aga ei vastuta. Franki kerged tantsusammud eesriide taga valgussõõris on rollile täpne puänt.

Peeter Tammearu mängib doktor Rice’i usaldusväärseks eluvaatlejaks, toonitamata liigselt mehe allakäiku. Molly opereerimine on arstile nagu ere valguskiir, korraks taassüttiv kutsumuse kirg, mis taas kustub.

Näidendi lõpulause reaalsusest ja fantaasiast on õigupoolest ülesõnastav, seda teemat väljendab ja sisendab kogu Piret Kalda lavaelu. Molly jõuab elavate ja vaimude maailma piirile – nende maailmade ühtesulatamine on iiri näitekirjanduses ja rahvaluules tunnuslik. Saatuse palge ees oleme kõik pimenägijad. Lavastus mõtiskleb, kas ja kuidas saame ja oskame üksteist hoida ses üürikeses valguses, mis meile antud.

Pille-Riin Purje


“Molly Sweeney”

Brian Frieli näidend “Molly Sweeney”. Lavastaja Peeter Tammearu. Kunstnik Riina Vanhanen. Muusika Feliks Kütt (Endla). Tõlge Malle Pärn (toimetanud Peeter Tammearu). Graafika Liisa Saaremäel. Osades: Piret Kalda (Tallinna linnateater), Andres Raag (Tallinna linnateater), Peeter Tammearu.

Print Friendly, PDF & Email