Moodne maaelu: Õpid kogu elu, sured ikka lollina

Aeg-ajalt on mul maal toimetades tunne, et ma ei tea taimekasvatamisest, viljapuude hooldusest, loomapidamisest ja sajast teisest igapäevamaaelu elementaarsest osast midagi. Selline tunne tuleb eriti tugevasti peale kevadeti, kui rohkem valget aega on, loodus ärkab ja endaga tegelema kutsub.

Näiteks on minu senistest tegemistest igasugune viljapuuhooldus täiesti välja jäänud. Ei ole lihtsalt ette tulnud, et peaks õunapuude või sõstrapõõsaste eest ise korralikult hoolitsema ja mis kõige hullem, tulemuse eest ka ise vastutuse võtma.

Nii ma siis otsustasin, et tuleb end käsile võtta. Loomulikult on mul teatav eelis: helistasin oma arboristist vennale ja uurisin asja. Aga fakt on, et telefoni teel kuuldu veel praktiseerima ei luba. Niisiis soovitas vend Heiki, kes ise ajahädas ja praegu Saaremaale tihti ei jõua, mul kohale kutsuda oma hea Muhu kolleegi, kellega koos paar puud “ära” lõigata.

Mõeldud-tehtud. Ühel päeval tuli kogemustega mees kohale ja asusime tööle. Pole seal rasket midagi, kinnitas tema, ja mina vaatasin, suu ammuli, kuidas puupussakast järsku ilus õunapuu välja koorub. Sain minagi käe valgeks ja tuleb tõdeda, et kõige lihtsamad põhitõed on tõepoolest võimalik vaid paari tunni praktika käigus omandada. Muide, minu jaoks on üks keerulisemaid küsimusi hoopis, käsisaag või käärid käes, redelil püsti püsida, et sealt ladvaõuna kombel mitte alla sadada. Arboristika on tõepoolest mitme mehe töö, sest kui keegi alt redelit ei toeta, siis mina seal üksi küll kõlkuda ei julge.

Samas olen päris kindel, et kui peaksin nüüd järgmisi puid lõikama asuma, oleks mu puulausujast perekonnaliikme ja tuttavate telefonid punased. Vastutus töö eest, mis puudutab elusorganisme, olgu see puu või põõsas või loom, on suur ja mina suhtun sellesse suure respektiga. Kõik tuleb ju ringiga tagasi.

Marjapõõsasteni me tookord ei jõudnud, kuid põhitõed sain vennalt siiski teada ja vaatasin internetist väga põhjalikke videoid juurde. Kui mul oleks nutitelefon, oleksin, ausõna, põõsa kõrval video mängima pannud ja vaadanud, et ma ikka kõik õiged oksad õige nurga all välja saaksin lõigata. Eks suvine saak annab arutust, kuidas minu puu- ja põõsalõikus välja tuli.

Või taimekasvatus. Ma võiksin tundide kaupa istuda Orissaare lillepoes ja selle vahvatelt pidajatelt uurida, kuidas, mis ajal, millisesse mulda oleks kõige õigem erinevaid seemneid panna. Tulen poest välja, kõik on selge ja vaim valmis. Jõuan koju, vaatan kartlikult seemneid ja potikesi ning pean ikka sutsu julgust koguma, enne kui külvama ja istutama asun. Kurb ju, kui minu oskamatuse tõttu seemnetest kunagi taimi ei saa. Minu jaoks ei ole need pelgalt seemned, vaid täitsa elus taimehakatised. Õnneks on kõik seni mulda pandu rõõmsalt elule ärganud.

Nii olen ma erinevates küsimustes oma ala oskajatega tundide kaupa konsulteerinud ja aeg-ajalt ka ise nõu andnud, kui minu poole on pöördutud mõne küsimusega, millele ma tõesti vastata oskan. Tegelikult on ju see uute asjade õppimine ja oma kogetu jagamine niivõrd põnev ja rikastav. Tingimused, võimalused ja ennekõike kogemused on inimestel erinevad, aga julgus abi otsida peaks minu arvates igaühel olema.

Heidi Hanso