Värske vere paradoks (1)

värske vere paradoksVahel juhtub, et noor ja/või aktiivne inimene sattub uude keskkonda. Nõnda võib ta kolida uude naabruskonda elama, astuda mittetulundusühingusse, saada uuele või lihtsalt tööle või nii edasi. Sellega kaasneb vahel, et ta üritab oma uut keskkonda muuta. Ja kui juba nii on, juhtub tihtipeale, et parimatest kavatsustest tulenenud muutmiseiil tekitab ainult tuska ja konflikte ning lõpetatakse muutja enese poolt, et hoida asju veel halvemaks minemast. Vaatlusi maailma erinevatest otstest võib kokku võtta isegi nii, et nonde parimate kavatsustega läheb lausa süstemaatiliselt halvasti. See kokkuvõte annab päris paradoksi mõõdu välja ning järgnev ongi katse leitud paradoks lahendada.

Meretäis probleeme

Maa märgistamiseks lugegem kokku, et igas muutmiskatses osaleb kaks poolt: vanad olijad ja uus tulija. See tehtud, saab neid hakata otsast vaatlema.

Et kummastki alustada: uue tulija jaoks on loomulik, et asjad, mis pole eriti hästi, hakkavad kergesti silma. Võib tunduda imelik, et keegi üldse kolib kuhugi, astub millessegi või liitub millegagi, mis on üks suur mitte hästi olevate asjade kogum. Aga see pole imelikum kui kahe armunu suhe.

Huvi ja koosolemise soov algab millestki toredast. Koos olles selgub, et peale selle toreda on veel midagi, ning kuna inimese tähelepanu sisse mahub nii palju, peab toredus sellele veel miskile ruumi tegema. Nõnda ongi uus noor ja/või aktiivne inimene oma vast omaks võetud keskkonnas ühtäkki keset meretäit probleeme, mis kõik anuvad temalt lahendamist. Uue tulija muutmiseimpulssi võib kohe päris loomulikuks pidada.

Teiselt poolt tulles: vanadest olijatest on arvata, et nad ei ole mitte tellised lagunenud seinas, vaid elusad inimesed, kel on nii tunded kui ka väljakujunenud koostoimimise viis. Võib julgesti oletada, et too väljakujunenu on mõistlikkuse piires tasakaaluline olukord.

Kõigi püsivate probleemidega on küllap õpitud toime tulema: need, millega toime ei tulda, peab ära lahendama, ning tõenäoliselt on see juba juhtunud. Samuti võib arvata, et kõik raha-, aja- ja ajuressursid on kasutusel, sest kui mingit ressurssi jääb üle, leitakse talle kasutus, ja kui mõnda jääb puudu, leitakse see puuduv osa, ning vahest on needki kaks asja juba juhtunud. Nõnda on vanade olijate jaoks enne uue tegelase saabumist olukord stabiilne ja toimiv, selles leiduvate probleemidega tegeletakse ja ressursid on kasutuses. Tulevik on eespool, minevik tagapool ja kõik muu kah nii nagu peab. Süsteemi asukatel on kohane tunda mõistlikkuse piires rahu ja turvatunnet.

Niisugusele rahumaale tungiv muutmiskatse töötab kõigele sellele heale vastu. Igasugune muudatus ohustab stabiilsust ja koos sellega rikub turvatunnet. Kohale sööstnud muutja jätab kas rumala mulje, sest ei tea, kuidas püsivate probleemidega lihtsasti toime tulla, või üleoleva mulje, andes mõista, et süsteemi loomise ja käigushoidmisega pole hakkama saadud. Lisaks esitab ta uusi nõudmisi, mille jaoks ei ole raha-, aja- ega ajuressurssi, sest need kõik on ju kasutuses.

Ja et kõik veel keerulisem oleks: muutuseohuga kaasnevad ebameeldivused ei seostu vanadele just liiga võimsalt muudatuse vajadusega – kui niisugune ülepea olemas on – vaid pigem uue tegelase isikuga. Kui esimese tajumiseks peab ajusid pingutama ja võib-olla mugavustsoonist väljuma, siis tagumine seos tekkib üsna iseenesest: uus tuli, jamad tulid. Seos.

Mõni ime, et hakkab konflikti järele haisema. Kui uus tulija pole üle mõistuse aktiivne, on loomulik ja lihtne vältida jamasid ignoreerimise teel. Kui sellest aga ei piisa, ilmnevad natuke jõhkramad, kuigi sama loomulikud ja lihtsad reaktsioonid, nagu näiteks vasturündamine, solvumine ja alavääristamine.

Kui vanade seas on suhtlemiskunstist ja heast läbisaamisest huvitatuid, on nad nõus uuele selgitama, kuidas asjad tegelikult on või ka seda, millele tähelepanu pöörata ja millele mitte. Halvemal juhul selgitatakse talle, et talle endalegi oleks parem, kui ta selle asja sinnapaika jätaks, iseäranis halval juhul selgitatakse veel mittesõnaliselt. See meetodite pakett on tihti efektiivne ja kes iganes proovis midagi muuta, jätabki järele. Tõsi küll, muutust üritanu nimetab seda kõike teistmoodi. Temale tunduvad vanad olijad oma kuningriigi vastu täiesti ükskõiksed, esitavad selle kaitseks mingit roosamannataolist unelaulu või siis ähvardavad uusi toredaid inimesi nende kiusamiseni välja. Aga see tõlkeprobleem on vähim ohver, mis tuleb tekkinud maailmalõpuohu elimineerimisel tuua.

Õnnelik lõpp või mitte?

Stabiilsuse võit võib olla õnnelik lõpp, aga võib seda ka mitte olla. Kuigi üldjuhul ei ole mõistlik kogu elamine iga uue tulija järgi ümber joondada, pole üldjuhul ka mõistlik igasugust värskust oma väikesest süsteemist eemal hoida. Teiselt poolt vaadates: kuigi kohanemist loetakse pigem võimeks kui puudeks, on kuulsa konnakeetmise katsega kindlaks tehtud, et liigse kohanemisega on võimalik ennast kahjustada, koguni määrani, kus pole enam midagi kahjustada.

Niisugune hirmuäratav kokkuvõte paneb lootma, et ehk on kusagil mägedes tarkused, mille abil kaks vaenutsevat impulssi, vanade olijate ja uute tulijate oma siis, inimese moodi koos tööle panna. Või julgemini lootjatele: kui ühed tarkused juba kusagil on, võib nende otsinguid alustada lähimast raamaturiiulist. Pähe tuleb, et uute maharahustamiseks oleks kaval neile kohanemiseks vajalik informatsioon võimalikult mugavalt kättesaadavaks teha, et jalgratta leiutamise jagu konflikte kokku hoida.

Teisalt oleks vanade tarvilikuks tunnustamiseks, enda mitte rumalaks tegemiseks ja muutusevajaduse enese isikust lahti sidumiseks kaval enne nende jutule minekut kõik hea, halb ja ülejäänu välja uurida, kuidas iganes see peaks käima. Aga need on ainult asjad, mis pähe tulevad. Teadmine, mismoodi tegelikult kaval on, peitub kusagilt lähima raamaturiiuli ja mägede vahel.

Aga siia otsa ka teistpidi kokkuvõte: ega see lugu kirjelda tervet maailma ära. Meil on kümnete kaupa elupaiku, ühendusi ja kollektiive, kus uusi aktiviste tervitatakse kuuma kaisutusega, ja teist samapalju niisuguseid, kus pole lihtsalt häda midagi. Rääkimata veel igasugustest kombinatsioonidest, mida see lugu üleüldse ei puuduta. Küll aga võib juhtuda, et mõnda kohta puudutab, ja siis on hea seda kohta ja seda lugu kõrvuti vaadata ning oma habet silitada. Ja see on see, miks ta olemas on.

Oliver Parrest
Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email