Repliik: 1949. aasta sünge märtsikuu (2)

Täna on märtsiküüditamise ohvrite mälestuspäev – 1949. aasta küüditamisest on möödas 66 aastat.

1949. aasta märtsis olin ma 18-aastane, just Tallinna merekoolist oma haiguse tõttu tagasi Valjala vallas asuvasse kodukülla tulnud. Tõsine haigus ei sobinud meremehe kutsega kokku.

Sel küüditamisööle järgnenud päeval olin naabrimehel abiks puid saagimas, kuna kodus mul algul tööd ei olnud. Saime toimunud küüditamisest teada, kui inimesed, kes aktivistidena olid eelmisel õhtul kevadkülvi arutamiseks vallamajja käsutatud, sealt hommikul lahti lasti. Nemad rääkisid meile, mis oli toimunud.

Naabrimees, kes oli sõja ajal võimude eest jooksus olnud, läks seepeale nii hirmu täis, et kui tee pealt automürinat kostis, laskis ta järsku sae otsast lahti, nii et see pidi mulle käe sisse tulema, ja põgenes aida taha.

Õhtupoole sain teada, et meie Jursi külast ei viidud ära kedagi, ent naaberkülas, kus olin poistega mängimas käinud, viidi pere, kus kasvas kaheksa last. Vanem tütar ja üks perepoeg, keda ma tundsin, pääsesid põgenema. Sellest poisist sai pärast metsavend. Ka mu kooliõdedest viidi mitmed. Osa neist oli juba lastena korra küüditatud, 1946.–47. aastal tagasi koju saanud, ent 49-ndal aastal viidi nad uuesti ära.

Uuesti viidi ära ka mu koolivend Leo Õispuu, praegune Memento liidu juhatuse esimees, kes on pühendanud oma pensionipõlve küüditamisteemaliste raamatute koostamisele.

See oli sünge ja ängistav aeg.

Paljud, kes sealt Krasnojarski kraist ja Novosibirski oblastist tagasi tulid, ei pääsenud enam Saaremaale, vaid pidid jääma mandrile. Näiteks jäädi elama Tallinna-lähedastesse valdadesse või Keilasse. Palju saarlasi seadis end sisse ka Lihulas.

Bruno Pao

Print Friendly, PDF & Email