Pärsamal tehti vilepille ja kooti võistu (FOTOD)

KIIREMAD KUDUJAD: Vasakult muhulased Alliki Oidekivi, Juta Room, Helju Murd ja Velli Saabas, kes said kingituseks vilepilli. Foto: Tambet Allik

KIIREMAD KUDUJAD: Vasakult muhulased Alliki Oidekivi, Juta Room, Helju Murd ja Velli Saabas, kes said kingituseks vilepilli. Foto: Tambet Allik

Laupäeval said seitsmendat korda kokku maakonna käsitöölised. Elevust tekitas kudumisvõistlus, kaeda sai kaunist näitust ja osaleda erinevates töötubades. Käsitööhuvilisi kogunes seekord Pärsama kultuurimajja uhkelt üle saja.

“Vaat kui tark on talvepoiss: tuli ise kohale, et teatepulk anda edasi kevadele,” kuulutas Pärsama kultuurimaja juhataja Aina Tomson käsitööpäeva avatuks. Pärast põhjalikku slaidiprogrammi Karja kihelkonna käsitöölistest, mille tarbeks oli suure ja põhjaliku töö teinud käsitöömeister Mareli Rannap, alustati töötubadega.

Andi Mägi Nihatust, kes argipäeviti on Leisi keskkoolis tehniku ja remondimehena ametis, juhendas vilepillide meisterdamise töötuba. “Kui amet selge, siis ei ole siin midagi keerulist,” naeris meister, ise samal ajal algajatele juhiseid jagades. Lisas muiates, et elu esimest vilepilli tehes tuleb ikka tunniga arvestada.

Andile endale on selline nikerdamine lapsest peale meeldinud. Ka slaidisõust sai teada, et tänaseks on Andist saanud universaalne meister, kes teeb kõike alates vilepillidest kuni riidekappideni välja. Viimased seitse aastat on ta juhendanud Leisi keskkooli puutööringi ja teinud lastega nii mänguasju, korve kui ka igasuguseid köögitarvikuid. Viimase aja populaarsemad tooted on aga kammid, mille piid on kadakast, kammisaba aga ploomi- või õunapuust. Pillimeister on Andi Mägi ka, teeb väikekandleid.

Kogenud juhendajad

Vilepilli töötoa kõrval meisterdati Aivo Aadami juhendamisel puulusikaid. Meister ise nimetas end tagasihoidliku inimesena põlve otsas nikerdajaks. Peale korvide teeb Aivo veel mitmesuguseid väiksemaid puidust esemeid: lusikatest ja pudrunuiadest nagideni välja. Peale puunikerdamise on Aivo korraldanud õpitubasid ja õpetanud paljudele korvipunumise peent kunsti.

Töötoas osalenutega jäi ta igati rahule. “Minu arust läks korda ja tehti rõõmsa meelega,” kinnitas Aivo. Käsitöö juurde jõudis Aivo tööpuuduse tõttu. “Omal ajal tööd ei olnud, aga raha oli vaja,” rääkis mees, kes on selle valdkonnaga tõsiselt tegelenud juba üle kümne aasta.

Saali teise otsa oli kahe suure laua taha koondunud hulk viltijaid ja pabertikandi tegijaid. Käsitöömeister Mareli Rannapi juhatusel vilditi kevadlillekesi. Hilja Koel Ratlast jagas aga koos tütar Kati Välinurmega juhiseid pabertikandi tegijatele.

Küsimusele, kui kiiresti jõuab ühe lille valmis viltida, hõikas seebiste kätega Kati Nõu Saiklast vastuseks, et tunni ja kümne minutiga. Selle peale märkis Mareli Rannap muiates, et kui inimene esimest korda vildib, võib see tõepoolest ligi tunni aega võtta. “Kes on aga varem midagi viltinud, sellel käivad käed kiiremini,” rääkis ta, tähendades, et tegelikult on käsitööinimestel juba sünnipäraselt kiired käed.

Teisel korrusel, kanzashi-lille ja seebikodu töötoas oli ruumi üsna vähe. Laine Tarvis ütles muiates, et tema tegi käsitööd viimati siis, kui lapsed olid väikesed. “Pärast seda olen ainult lõugu laksutanud,” naeris ta, ise innukalt lilleõit voltides.

Lea Tuulik Kuressaarest rääkis, et tema paneb just parasjagu oma kannatust proovile. “Aga mulle väga meeldib,” tähendas ta, lisades, et kõik on ju oma arust käsitöömeistrid, aga sellised uudsed tehnikad on väga põnevad. “Käsitöö on ju elustiiliks kujunenud,” mõtiskles ta, märkides, et jõuaks ainult pensioniga järele, et materjali osta.

Käsitööpäeval oli Lea esimest korda. “Sellist päeva on kindlasti vaja, siis ei unune ära, mida meie esivanemad teinud on,” kinnitas ta.

Kanzashi-lille töötuba juhendas Karmen Nõmm Nihatu külast, kes oma sõnul avastas selle tehnika täiesti juhuslikult ning on nüüd viimased kolm kuud neid lilli teinud. Karmen rääkis, et lõikab hästi palju materjali korraga välja. Seejärel lõikab spetsiaalsel alusel ruudud välja ja siis hakkab voltima. Imekaunid lillekesed sobivad nii juukseklambritele kui ka prossile. Tõsine töö käib ka Viivi Saare juhendamisel seebikodude valmistamisel.

Vahepeal võis uudistada vahvat käsitöönäitust, kus olid üleval ligi paarikümne meistri tööd. Kanni Papp Ratlast õhkas imetlevalt, et küll tehakse ikka ilusaid asju. Kannile endale ei ole käsitöö samuti võõras, oma lastele ja lastelastele teeb ta näiteks kapukaid. Kaarma kandist pärit käsitöömeister Selma Laes kiitis vilditud lilli. Ise on ta juba ammu igatsenud neid teha, aga polnud seni nii kaugele veel jõudnud. “Äbarik ta küll on, aga ehk järgmine tuleb ilusam,” naeris ta, ise kotist vilditud kevadlille õngitsedes ja näidates.

Võit muhulastele

Pärast supisöömist ja kohvijoomist kamandas Aina Tomson kõik saali ja uuris, kuidas töötubades läks. Terve saal vastas: “Väga hästi!” Seejärel viisid Mareli Rannap ja Viivi Saar läbi kudumisvõistluse, kus osales viis neljaliikmelist võistkonda: Muhu, Karja, Kaarma, Kuressaare ja Orissaare. Igal võistlejal tuli kududa kolm minutit ja siis tööjärg edasi anda. Kõige pikema riba kudunud meeskond kuulutati võitjaks.

Seekord tulid auväärsele esikohale muhulased, kel õnnestus kududa kaheksa ja pool rida. Muhulased ise tunnistasid, et aja peale kudumine võttis ikka käed värisema küll. Hasart tuli sisse ning üks võistleja kudus koguni oma tööd nägemata, kuna prillid olid hommikul koju ununud.

Saare maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember ütles, et tema jäi päevaga rahule. “Tänu sellele, et need käsitööpäevad toimuvad alati eri piirkondades, on nad väga erinäolised ja see on selle ürituse kaubamärk,” kiitis Lember. Päeva lõpetas Muigude tänukontsert.

Tõepoolest, käsitööpäevalt koju minnes oli kuidagi uhke ja soe tunne, et maakonnas on nii palju rõõmsameelseid ja kuldsete näppudega meistreid.

Print Friendly, PDF & Email