Homme hakkan mesinikuks! (2)

Muhu mesinik Aimar Lauge ja mustmiljon mesilast. Foto: erakogu

Muhu mesinik Aimar Lauge ja mustmiljon mesilast.
Foto: erakogu

Nii mõnigi on lapsepõlves püüdnud metsmesilasi, kes tegelikult on hoopis kumalased, et neid omatehtud mesitarus ära kodustada. Üldjuhul olid need kõik lootusetud ettevõtmised, kuid andsid hilisemas elus ometi põhjust juba tõsisemalt mesinduse juurde tagasi pöörduda. Mesindus võib olla nii töö kui ka hobi, mõlemad korraga. Millest alustada? Milliseid vigu vältida? Kuidas leida mesilastega ühist keelt? Mesilastest unistavale Oma Kodu lugejale annab esimesi näpunäiteid staažikas Muhu mesinik Aimar Lauge.

Kuidas ja millal tekkis teis huvi mesinduse vastu?

Igasugused loomad ja putukad meeldisid mulle juba lapsepõlves. Maal elades sai juba väiksena ringi kolatud nii metsas kui ka kodulähedases soos. Tassisin igasugu elukaid ka koju – enamasti mind nendega tuppa ei lubatud. Siis ilmselt tekkiski soov veeta oma elu maal ja seda kuidagi loomadega ühendada. Kodus peeti meil lehmi, lambaid, sigu, kanu ja jäneseid ning nende pidamise rõõmude ja muredega olin hästi kursis.

Loomulikult tähendas see suvel heinategu, mis eriti meeldiv töö polnud. Pealegi tuli loomade eest hakata hoolitsema juba varahommikul ja nii 365 päeva aastas. See mind väga ei tõmmanud. Keskkoolis otsustasin ülikooli bioloogiat õppima minna ja viisin ka dokumendid sisse. Kuid vahepeal olin pidanud kolm päeva Tallinnas olema, et uurida ühe koolitöö tarvis arhiivis dokumente, ja linnaelu ei istunud mulle üldse – palju inimesi ja palju müra ja ainult betoon ümberringi, see oli väga ahistav. Siis otsustasin, et minust ikka bioloogi ei saa, ja tuli kiiresti mõelda, mida teha.

Muhus mul naabrid kasvatasid kurke ja pidasid mesilasi nende tolmeldamiseks. Olin seal kasvuhoones palju käinud ja ka mesilasi lendamas näinud ning need ajasid mulle kogu aeg hirmu peale. Olin ju ka nõelata saanud ning enamasti algas see nutuga ja lõppes paistes silmaga.

Oli, kuidas oli, aga naabrimees Endel küsis, kas ma ei tahaks mesindust õppida – et näe, nendel iga talv surevad mesilased maha ja uurigu mina järele, kuidas see asi käib. Nii poolnaljaks see jutt oli, aga võtsin jutusabast kinni ning varsti leidsingi end Olustveres mesindust õppimas ja järgmisel aastal sain oma kaks esimest mesilassülemit. Panin need vanaisa tarudesse ja nii see mesinikukarjäär algas ning kestab siiani.

Loe edasi Oma Kodu kevadnumbrist

Print Friendly, PDF & Email