Suur maa, suured asjad: Võtmed võimu juurde

Kes viimastel päevadel on lugenud, kuulanud või vaadanud välisuudiseid, on küllap tähele pannud, et Iisraelis äsja lõppenud parlamendivalimised olid erakordselt tulised.

Parempoolse Likudi erakonna liider, peaminister Benjamin Netanyahu lasi valimiskampaania eel lendu üha hoogsamaid lauseid, sest konkurendid tulid küsitlustes üha lähemale.

Likud võttis küll võidu, kuid Isaac Herzogi juhitav vasaktsentristlik Sionistlik Liit ei kaotanud kuigi palju. Likud sai esialgsetel andmetel knessetis, juudiriigi 120-kohalises parlamendis, napi veerandi kohtadest – 29, Sionistlik Liit 24 kohta.

Netanyahu võidujärgsed kommentaarid kiirgasid enesekindlust: “suur võit”, “tähtis võit Iisraeli rahvale”, “tuleb moodustada tugev ja stabiilne valitsus” ja nii edasi. Herzog seevastu lubas jätkata võitlust Iisraelile sotsiaalse valitsuse moodustamiseks.

Likudi mõningane valimiste-eelne flirt radikaalidega oli eeskätt poliitiline mäng.

Netanyahu on ülikogenud poliitik ja ka läbirääkija ning vaatlejad arvavad, et tal õnnestub edukalt valitsus kokku panna – kuigi knessetis platseerus kokku koguni kümmekond poliitilist jõudu ja vähemalt teoreetiliselt on võimuliidu tehteid võimalik teha päris erinevaid.

Olen Iisraelis toimuvat jälginud huviga meie koalitsioonikõneluste taustal. Andsid ju ka siinsed valimised senisest kirevama riigikogu koosseisu. Ja tõtt-öelda on valimised võitnud Reformierakonna kommentaaridki olnud retoorikas üsna sarnased: tugev võit, tugev mandaat, nüüd teeme tugeva valitsuse…

Peaminister Taavi Rõivas, kes seniseid koalitsioonikõnelusi juhib, on küll oma ametis päris tubli olnud, kuid kogemust poliitilisteks läbirääkimisteks tal napib ja tont seda teab, mis sellest lõpuks välja tuleb.

Kui praegune valitsuspartner Sotsiaaldemokraatlik Erakond oleks suutnud võtta need hääled, mida toetusreiting neile lubas – mullu aprillis oli SDE koguni populaarseim erakond! –, oleks küllap Rõivase uue valitsuse portfellidki juba välja jaotatud. Nüüd tuleb end aga hoopis keerukamas poliitilises seisus välja mängida. Jääda liidriks, olles diplomaat. Tahe ära kuulata pole paraku olnud sageli oravate tugev külg.

Reformierakond üritab avalikkusele igal võimalikul juhul kinnitada, et uue koalitsiooni ukse võtmed on ikka kindlalt nende taskus, ning oma võimalikke valitsuspartnereid kujutatakse maotute vennikestena, kes “ei tohiks pidurdada otsustusvõimelise valitsuse moodustamist” –nagu sõnastas üks oravate liidreid Jürgen Ligi ETV kolmapäevases “Foorumis”.

Ühel on üks, teisel teine häda. Muidugi – nii SDE-s, IRL-is kui ka Vabaerakonnas on tõesti mitmeid probleeme (igaühel eri moel), kuid nende valija ei ole hääletanud truualamliku kaasajooksmise poolt. Ning kui Reformierakond vastandas end selgelt Keskerakonnale, teised mitte nii selgelt.

Riigikogu valimiste tulemused ei ole juhus, vaid rahva tahe.

Muutused, mille poolt hääl anti, ei ole mitte poliittehnoloogiline fatamorgaana, nagu Reformierakond seda kujutada püüab, vaid rahvas tõesti tahab, et Eestis tehtaks mõningaid asju teistmoodi. Näiteks riigihalduses.

Kohtusin hiljuti ühe tubli staažika ettevõtjaga, kes kiristas hambaid ja ütles, et kuigi me esitleme end kui paindlik e-riik, elame paljuski edasi nõukaaegses inertses struktuuris. Kui õnnestuks raputada süvenevat ametkondlikku sumbumist, saaksime värske õhuga toad ja seal paraneks ka igatsetud tööviljakus.

Iga pähkli jaoks on kuskil tangid, kirjutas luuletaja. Oravapartei võiks seda meenutada.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email