Siberist naasnud olid erilised inimesed (4)

25. märtsil möödub 66 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest. Majandis, kus töötasin, oli arvukalt Siberist eluga pääsenuid. Oli ka saarlasi, sest neid ju piiritsooni ei lubatud.

Küüditatud “siberlased” eristusid teistest. Nad olid palju tolerantsemad, ei virisenud ega hädaldanud, ei põlanud ühtki tööd. Nad olid tänulikud, et said töötada oma kodumaal ja elada normaalsetes tingimustes.

Enamus andestas oma küüditajaile

Enamik oli oma küüditajatele andestanud, aga mitmed ei suutnud. Aina rääkisid, kuidas nad nägid külaperedes oma mööblit, vaipu, lauanõusid. Viha näris neid seestpoolt.

Positiivses mõttes on meelde jäänud Leida Saaremaalt. Tema pere kodu hävis sõjatules. Isa lasksid venelased maha, ema sai peavarju sugulaste juures. Leida läks Tallinna tööd ja leiba otsima, tal õnnestus üürida kehv toapugerik. Tööl oldi noore ja nobeda Leidaga rahul. Siis aga, ühel pimedal ja sombusel õhtul tuli tema ukse taha kehvalt riides mees, kes palus leiba.

Leida oli kasvanud kristlikus kodus ja keeldumine polnuks tema puhul mõeldav. Leida andis oma viimase pool leiba, ise pidi magama minema tühja kõhuga.

Öösel tuldi teda arreteerima, et ta on metsavendi abistanud. Leivapaluja oli olnud provokaator. Algas teekond läbi etapivanglate Siberisse. Kõige õudsem oli Pihkva vangla, kus üks sadistist vangivalvur teda piinas ja vägistas. Mitu noort naist rebisid oma riided puruks, punusid nööriks ja tegid enesetapu. Leidale andsid hingetuge palved jumala poole.

Poliitvangid pandi kriminaalidega ühte barakki, kus siis kriminaalid võtsid neilt ära kõik, mis võtta andis. Ka paremad riided, kaltsud anti asemele. Kriminaalvangidel olid omavahel verised arveteõiendamised. Ühel ööl lõigati Leida narinaabril kõri läbi.

Lõpuks jõuti Magadani. Ka sinna, maailma äärde, jõudis lõpuks sõnum Stalini surmast. Kergema paragrahviga kinnipeetavaid hakati koju laskma.

Kõige raskematel piinamishetkedel oli Leidale vaimusilmas kangastunud ilus kollane maja, mille ümber on palju lilli.

Mees ehitas unelmate maja

Nüüd naeratas saatus ka Leidale. Magadanis leidis ta endale tubli mehe, rahvuselt volga-sakslase. Gerhard ehitas neile oma kätega kodu, Leida unelmate kollase maja. Leida rajas aia, mis oli kevadest sügiseni õites. Piinamiste ja vägistamiste tagajärjel Leida lapsi ei saanud, ent nad võtsid lastekodust armsa tüdrukutirtsu, kes sirgus kenaks neiuks.

Leida oli pihiema – naised käisid tema kui hea kuulaja juures kurtmas. Pruukis tal vaid oma vanglasaagast mõni episood jutustada, kui abivajaja päevamured kahanesid murumadalaks.

Põhiliselt olid naiste probleemid seotud viinaga. Enamik masinamehi olid ju tublid töömehed, ent õhtuti käis töökojas kõva napsitamine. See oli nagu eluviis. Partorg ütles: “Las joovad, peaasi et ei streigi.” Kui siis hilisõhtul koju mindi, oli naine ikka milleski süüdi.

Kui mõelda “siberlaste” eluraskustele, siis on ääretult kurb, et meie praeguses elus on nii palju kurjust, üksteisele ärapanemist, alasti ahnust. Miks ei oska me olla tänulikud, et 70 aastat pole meil sõda olnud, et meil on oma riik?

Käes on kevad, päikese aeg, kogu loodus ärkab uuele elule. Olgem tänulikud, et meil on rahu ja varsti-varsti puhkevad õitsele Kuressaare ilusad aiad.

Elmi Epro
pensionär

Print Friendly, PDF & Email