Igaühel oma õigus (3)

Osa inimesi ei kannata igasugu müügireklaame ja kaubapakkujaid, mina olen meelelahutuseks nad ära kuulanud, sest ka nemad teevad oma tööd, millega end elatavad. Põhjust kohe sõimama hakata pole mul olnud.

Teinekord on pakkumine tulnud ajal, mil mul pole võimalik vestelda, kuid siis oleme hilisema aja kokku leppinud. Pean ütlema, et nende pakkujate seas leidub väga meeldivaid inimesi. Mõnikord libiseb meil etteantud teema käest ja tekib meeldiv omavaheline vestlus.

Vahel oleme mõne kirjastuse esindajaga arutanud, milliseid raamatuid oleme lugenud, millised olid meie lapsepõlve lemmikraamatud jne. Üldiselt on need vestlused peaaegu alati olnud meeldivad ja meil on tekkinud ka siis, kui ma midagi ei telli, teineteise mõistmine. Kunagi oli üks noore häälega mees, kes reklaamis, õigemini tahtis viiel erineval, võib-olla rohkemalgi viisil mulle Viasati paketti kaela määrida. Küll mina otsisin põhjusi sellest keeldumiseks, aga mida rohkem ma neid leidsin, seda rohkem ta neid tõrjus.

Lohe peade raiumine

Tema võitlus minuga oli nagu lohemao peade otsast löömine. Kumbki ei väsinud. Kui ma tänasin teda ja lõpetasin kõne, siis laskis ta mul mõne päeva toibuda ning kõik algas jälle otsast.

Ma ei tea, kas ta tegi mingeid märkmeid või kuidas tal kõik varem räägitu meeles oli, aga ta hakkas pihta just sellest kohast, kus meie “võitlus” oli pooleli jäänud.

Meie küla on üks õnnetu “auk”, kus eriti nüüd pole praktiliselt enam mingit levi. Kadi raadiot ei kuule ma enam ammu, ei levi EMT ega Tele 2. Ka Elisa peaaegu mitte. See ei ole ainult minu probleem, vaid lausa meie kandi mure.

Eks ma siis ütlesingi, et mul pole mõtet seda kallist “barabanni” osta, sest mul pole kohtagi, kuhu see nii kõrgele panna, et telekast midagi paistaks, sest kaarhallid, suured puud jne on ees.

Tema ütles, et seda ei peagi panema kõrgemale kui kolm meetrit, kuid minu ees olevad takistused on kõik kõrgemad. Rääkisin seda ka talle. Tema küsis juba sapise häälega, et kus ma siis lõpuks elan.

Mina olin tema jälitustööst juba ammugi tüdinud, lihtsalt viisakusest veel kuulasin, kuid siis katkes mu kannatus ja ma ütlesin: “Urus.” Sellepeale hakkas kõrva kostma: “Piip… piip…” Tänasin õnne, et ometi olen tüütajast lahti. Ta andis mulle toibumiseks paar kuud, kuid just siis, kui Tallinnas haiglas olin, helises telefon ning jälle oli seesama hääl ja ikka sama jama.

Teatasin talle, et olen Tallinnas haiglas intensiivis väga raskes seisundis, ja arvasin, et helistab kirstutegija mõõtude pärast, aga näe, mulle tahetakse vist kirstu külge enne “barabanni” panna. Selle peale lõpetas ta kõne.

Nüüd oli ikka oma 10 aastat vahet, kuid möödunud nädalal helistas Viasatist üks noor naishääl, kuid kõnemaneer oli sama tüütu ja pealetükkiv. Kui ma siis teatasin, et olen teise ettevõtte klient ja selle teenusega rahul, hakkas tema rääkima, kuidas selles minu firmas petetakse ja klientidele teatamata maksu tõstetakse jne. Tegelikult tegi, vähemalt varem, samamoodi ka seesama ettevõte, mille esindaja mind ära rääkida püüdis – kolm minu töökaaslast on nendega just sel põhjusel sõdinud.

Ära musta teisi!

Mina leian, et enesereklaam ei tohiks käia mitte konkurendi mustamise arvelt. Kui seda aga tehakse, siis pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, nagu ütleb vanasõna.

Mulle helistanud naine ägestus nii, et hakkas lausa vägisi mulle oma firma teenust peale sundima. Soovisin talle ilusat kevadet ja lõpetasin kõne.

Mõni päev hiljem sain kõne Elisast. Olen oma mobiiliga selle firma klient ja üldiselt rahul, sest rääkida pole saanud ka EMT kliendina. Kõne katkes pidevalt, nüüd on asi samamoodi – see on jälle meie piirkonna mure. Elisast helistanud naishääl hakkas mulle nutitelefoni soovitama. Ütlesin, et mul on uus ja uhke muti telefon, millega olen väga rahul, kuid proua või preili, kes ta oli, hakkas kiitma, kui hea ja õige on nuti, kuidas varsti ühegi teise telefoniga üldse enam rääkida ei saa ja millised võimalused kõik on.

Ütlesin, et mul polegi vaja internetti ega muid vidinaid, sest need kõik on mul arvutis olemas. Tema lausa pahandas selle peale ja teatas, et nutitelefoniga peab ikkagi uue internetilepingu sõlmima, sest telefon nõuab seda. Vastasin, et tean mitut endavanust ja vanemat inimest, kes on püsti hädas oma nutiga ja kui ma millegi muu jaoks kui vestlemiseks ja sõnumite saatmiseks mobiili ei kasuta, siis ei peagi see mingi imeloom olema.

Tema omakorda vastu, et õpetab kõik selgeks ja kui mobiili järelmaks on 15 eurot kuus, siis ei ole see üldse palju. Seepeale arvasin mina, et pensionärile, kes saab kuus pisut üle 300 euro, on see kallis. Jutt muutus mõttetuks lahinguks ja soovides ilusat kevadet, lõpetasin kõne.

Need kaks kõnet tekitasid minus kurbust. Kas tõesti peab reklaam käima kurjaga ja hirmutamisega, konkurendi mustamisega? Mina leian, et headus on ikka see, mis paneb kuulama ja huvi tundma.

Kuidas saab inimene mulle peale sundida väljaminekuid, mis minu rahakoti sisuga sugugi ei arvesta. Miks peaksin kuulama juttu, kus rääkija päris kurjaga mulle oma kaupa kaela määrib? Nüüd ei imestagi ma enam nii väga, et mõni inimene neile lihtsalt halvasti ütleb või ei lase rääkimagi hakata.

Sattusin kokku oma tuttavaga, kes Orissaares poe ees oma ratta juures seisis ja vahti pidas. Ta rääkis, et Orissaare hakid on nii hulluks läinud, et kui kauplusest välja tuled ja tahad veel kusagil käia, aga rasket toidukotti kaasas kanda ei suuda ega taha, vaid paned selle rattale, siis on hakid kohal ja lõhuvad pakendid laiali. Poes saabki käia vaid nii, et keegi jääb ostusid valvama ja hakke peletama, kuni teine veel kusagil vajalikus kohas ära käib.

Igaühel on oma õigus ja ta kasutab seda seal, kus leiab meeldiva ja tarviliku ninaesise olevat. Täpselt samamoodi nagu hakid toidukottide kallal, on ka osa kaubapakkujaid inimesi “vatustamas”, et neilt kasulik leping kätte saada.

Ingrid Holm
Orissaare valla elanik

Print Friendly, PDF & Email