Kus elavad murderääkijad? (1)

kus elavad murderääkijadViimase rahvaloenduse andmetel oskab üle 130 000 eesti keelt emakeelena kõneleja mõnda murret. Üha sagedasem ümberasumine suurematesse tõmbekeskustesse toob kaasa aga murrete sulandumise kirjakeelega ja murdekõnelejate vähenemise.

Murrete tähendus eesti kultuuris on mitmekülgne ja aja jooksul muutunud. Kui ühtse kirjakeele arendamisega liikusid murded korrastamata ja vähem väärtusliku keele staatusesse, siis murrete uurimise ja kaardistamisega on nad muutunud eri paikade identiteedi ja ühtlasi riigisisese kultuurilise mitmekesisuse oluliseks kandjaks. Murded käivad käsikäes paikade kommete ja tavadega.

Eestis väitis end mõnda murret oskavat 131 239 inimest ehk 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest.

Põhja-Eesti murderühma kuulub neli murret: saarte murre, läänemurre, keskmurre ja idamurre. Selle murderühma murrete kõnelejaks märkis end kokku 3% vastanutest. 11,5% läks kirja Lõuna-Eesti murrete kõnelejatena ja 0,1% Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejatena. Üle 85% eesti keelt emakeelena rääkivast elanikkonnast ei osanud ühtegi murret.

Murrakute nimetamata jätmine rahvaloenduse ankeedis ei tähenda aga tingimata, et neid murrakuid enam ei ole. Paljudel juhtudel ei seostata oma keelekasutust murde või murrakuga, sest kodumurdes ei räägita nii palju, et see seostuks elukohaga ja paiga identiteediga.

Seega kerkib murrete küsimisega elanike endi käest hoopiski küsimus, kas oma kodumurdeid teadvustatakse sarnaselt murdeuurijatega. Paljudel juhtudel tundub, et tegelikult mitte.

Teadvustatakse neid murdeid, millest rohkem räägitakse, teisi aga peetakse sageli lihtsalt eesti keeleks ja seetõttu on need paljudel juhtudel jäänud tõenäoliselt välja toomata.

Võru ja Saare murre on levinumad

Lõuna-Eesti murrete oskajaid on rahvaloenduse andmetel 101 851 (78% murdeoskajaist), Põhja-Eesti murrete oskajaid 26 986 (21%) ja Kirde-Eesti rannikumurde oskajaid 1288 (1%).

Andmeid analüüsides tuleb meeles pidada, et eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti keelekasutusel, seega võib oletada, et paljud inimesed ei pruugi endalegi teadvustada mõne Põhja-Eesti murde oskust, sest see on nii sarnane iga päev räägitava kirjakeelega. Lõuna-Eesti murded seevastu eristuvad üsna selgesti keelest, mida iga päev meedia vahendusel kuuldakse.

Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti murrete puhul tuleb selgelt esile levinuim murre. Põhja-Eesti murderühma puhul on levinuim saarte murre, mida kõneleb 24 500 inimest ehk 91% Põhja-Eesti murrete kõnelejaist ja 2,8% eesti keelt emakeelena kõnelejaist.

Lõuna-Eesti murderühmas on levinuim murre Võru murre (koos Setu murrakuga), mida kasutab 87 000 inimest ehk 85,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaist ja 11,5% eesti keele kõnelejaist.

Saarlaste ja võrukate puhul tuleb esile nende selgelt eristuv murdeoskus ja sellega seotud identiteet, mis säilib isegi siis, kui kolitakse elama teistesse maakondadesse. Seepärast teatakse oma murret ka siis, kui elatakse näiteks Harjumaal, kus nii saarte kui ka Võru murre küll selgelt eristub, aga kus ei ole oma keelekeskkonda, kus keel võiks edasi areneda, vaid see sulandub kirjakeele ja teiste murretega.

Saarte murde puhul paistab silma, et suur osa kõnelejaist elab Harju maakonnas. Viimastel aastakümnetel on saartelt palju välja rännatud, mida näitab mandri maakondades, eriti Harjumaal, elavate saarte murde oskajate osatähtsus. Võib oletada, et tegemist on pigem esimese põlvkonna väljarännanutega, kelle järeltulijad võtavad suure tõenäosusega omaks juba uue kodumaakonna kõnepruugi.

Võiks arvata, et teistesse maakondadesse rännanute suur hulk avaldab mõningast mõju ka uue elukoha murdeile. Samas jäävad sisserännanud selgesse vähemusse – näiteks saarte murde oskajad hõlmavad Harju maakonna elanikest kõigest 1,4%.

Niisiis jääb nende mõju Harju maakonnas tõenäoliselt üsna märkamatuks. Murdeoskus jääb inimeste päritolu tunnuseks, aga järgmised põlvkonnad räägivad juba uue elupaiga murdeid, kui nad just oma esivanemate kodukanti ei naase.

Kadumine on pöördumatu

Rahvaloenduse andmete põhjal võib väita, et murrete algne levikuala on viimaste aastakümnete jooksul laiali valgunud. Et ääremaal on vähem töövõimalusi, koole, poode ja muud eluks vajalikku, toob see kaasa inimeste üldise ümberasumise maalt linna. Üha levinum on ka ümberasumine suurematesse tõmbekeskustesse, millest tõusevad kahtlemata esile Tallinn ja Tartu.

Inimeste liikumine ja teise kohta elama asumine on vabale ühiskonnale iseloomulik. Samas toob see kaasa murrete assimileerumise kirjakeelega ja ühes sellega kultuuripärandi teatud osa hääbumise, mis tuleb selgelt välja just paljude murrakute puhul.

2011. aasta andmetel ei ole järele jäänud ühtegi Emmaste, Jaani, Kaarma, Käina, Kärla, Püha, Pühalepa, Reigi või Valjala murraku oskajat. Alla viie inimese kõneleb veel Anseküla, Karja ja Kihelkonna murrakut.

Paljude, eriti just Põhja-Eesti kohamurrete puhul on aga kõnelejaid jäänud järele üksikuid ja tihti on need just vanemad inimesed. Seepärast on väga tõenäoline, et paljud väiksemad murded ja murrakud lähitulevikus kaovad, hoolimata sellest, et Eestis väikekultuure väärtustatakse. Keelte puhul on kadumine paraku pöördumatu. Kui kirjaliku traditsiooniga keelte puhul säilib keele suremisel vähemalt kirjalikke allikaid, siis murrete ja murrakute puhul, millel kirjalik traditsioon puudub, jäävad alles ainult nimi ja murdeuurijate kirjeldused. Kindlasti ei säili aga murrakuga seostuvad tavad ja kombed. Et see on osa meie (seni veel elavast) vaimsest kultuuripärandist, on põhjust selle pärast muretseda.

Mõned suuremad, aga ka väiksemad ja elujõulised murded ja murrakud kindlasti säilivad ja arenevad edasi. Kindlasti kestavad edasi need murded, mis on leidnud aktiivseid toetajaid näiteks murdekeelsete aabitsate ja muude murdekasutust propageerivate tegemiste näol.

Kutt Kommel
statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Print Friendly, PDF & Email