Seekord räägime Iffiga tervisest ja arstilkäikudest

Pean tänama heatahtlikku saatust, kes on mind väga hästi säästnud. Arstide poole olen küll pöördunud igasuguste väikeste hädade ja hädakestega, aga midagi väga hullu pole õnneks olnud.

Nüüd sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et läheks enam-vähem hästi ka edasi, olen ju seni üsna õnnelikult pääsenud. Ei taha ära sõnuda – eks see vanus roni ka kukile ja mõni koht annab tunda. Näiteks praegu, palun väga, valutab mul teist päeva parem põlv. Aga määrin teda ja natuke on paremaks läinud. Niisuguseid väiksemaid asju tuleb ikka ette.

Minu elu võib-olla kõige hullemad korrad, kui olin lausa haiglas sees, olid mul kurgumandlitega kunagi aastakümneid tagasi. Tekkis mitte angiin, vaid see põletik oli nii mürgine, et tohtrid nimetasid seda abstsessiks. Seda oli mul vist kolm korda, nii et mul ei käinud enam ei söök ega õhk kurgust läbi. Kurk oli nii paistes. Siis tegid nad mingite eriliste kääridega selle paistetuse katki ja sealt tuli umbes teeklaasitäis mäda.

Pärast seda on mul küll hääl ära olnud, olnud külmetust ja nohu-köha, aga õnneks midagi erilist hullu mitte.

Kord pidin minema õlga opereerima. Olin selle suusatamisega paigast ära kukkunud. Opereeris doktor Mardna. Kuna ma olin narkoosi all, jäi mulle sellest operatsioonist väga hea mulje – ma ei tea midagi, mis nad seal minuga tegid.

Meie perearst on väga hea ja tore arst, Tallinnas töötav doktor Helve Salumets. Hakkasime tema juures käima juba siis, kui see perearstivärk lahti läks. Ta on väga hoolitsev ja muretsev, ikka helistab, et pean tulema mingeid veresuhkruproove andma – mul on see veresuhkur natuke kõrge, nii et neelan tablette ja asjad on läinud paremaks.

Kui meil siin Muhus on olnud pisemaid tervisemuresid – naisukesel oli kopsudega midagi, oli kõvasti külmetunud –, oleme ikka käinud Muhu ambulatooriumis, kus on ka väga toredad, vastutulelikud ja professionaalsed inimesed.

Kuressaare haiglas viibisin patsiendina viimati aastal 1962, kui mul pimesool välja lõigati. Kuna mul hakkas kõht valutama, vanemal vennal oli aga kunagi pimesool lõhkenud, siis ema võttis mind hommikul tööle minnes nattipidi kaasa, et nüüd lähme haiglasse operatsioonile. Õhtuks, kui ema töölt tuli, oli mul operatsioon juba tehtud. Pärast sündimist on see olnud ainuke kord, kui olen ise Kuressaare haiglas olnud, aga olen seal külastanud oma venda ja mõnda sõpra.

Olen lugenud ja kuulnud, et pikad eriarstijärjekorrad on Eestis suur probleem. Mõned mu tuttavad on oodanud mingit lõikust mitu kuud. Ma ise pole pädev selles asjas kaasa rääkima. Endal mul ju mingit kroonilist tõbe pole – ma vähemalt loodan – ja kui midagi ongi olnud, on perearst mulle aja kinni pannud ja kaua ootama pole ma õnneks pidanud.

Print Friendly, PDF & Email