Saatanlikult kaval lõks (87)

4. märtsil kirjutas Saarte Hääl kuuest noorest, keda kohus süüdistas suure koguse kanepi käitlemises. 10. märtsi Õhtulehes on aga juttu sellest, et USA tahab ravikanepi tarvitamise legaliseerida kogu riigis. Nüüd leiab ilmselt nii mõnigi eestlane, et meilgi võiks kanepimüügi ja -kasutamise legaliseerida, ja mitte ainult ravi eesmärgil. Alkoholist jääb lihtsalt väheks.

Juriidiliselt on Eestis suhtumine narkootikumidesse selge: Eesti on ühinenud ÜRO narkootikumidevastase võitluse konventsiooniga.

Saan iga nädal üle maailma pidevalt artikleid kahe vastandi võitlusest. Ühed ihaldavad narkoäris liikuvaid suuri rahasid. Samas ei taha nad tarvitajate sandistumisel nende eest hooldamise kulusid kanda. Umbes nii, et narkokõrtsis käristatakse kõva kõrtsiarve, ent kui saabub tasumise tund, kehitavad kõik õlgu. Nüüd on narkodiilerid võitlemas oma sissetulekute suurendamise eest.

Vaadakem korraks ajaloos tagasi. Võin kinnitada: veel möödunud sajandi kaheksakümnendate algul, kui Seewaldis töötasin, Eestis narkoprobleeme sotsiaalse probleemina ei olnud. 1970-ndail, kui töötasin Pilgusel, oli Saaremaal vaid kaks narkomaani. Üks neist meditsiiniõde ja teine kurva elusaatusega, Vene surmalaagrid Siberis üle elanud apteegitöötaja.

Saaremaa kooliõpilastest polnud 1970.–1980-ndatel keegi narkootikume õieti näinudki, ka ei teatud oma tuttavate seas kedagi, kes oleks. Küsisin seda igal suvel ülesaaremaalistel noorte suvepäevadel Kuusnõmmes esinedes.

Kui käisin esinemas tollase Kingissepa linna mõlema keskkooli vanema astme õpilastele, palusin: tõstku klassis käsi see, kes on narkootikume näinud või proovinud. Ei tõusnud ühtki kätt. Hiljem kinnitas õpetaja: “Saarlased pole sellised…”

Kõik oleme proovinud

Kui mullu suvel ühes seltskonnas sama küsisin, hakati naerma: “Me kõik oleme proovinud, elementaarne…”

Kui kaheksakümnendate algul oli Eestis kokku umbes 200 narkomaani (põhiliselt meditsiinitöötajad ja kriminaalkurjategijad), siis hiljuti lugesin ühest artiklist, et 2014. aastal olevat see arv olnud 13 000. Narkomaania on Eestis juba tõsine probleem, nüüd soovitakse seda ärilistes huvides veelgi laiendada.

Narkootikume tuleb Eestisse niigi sisse, neid ei tohiks mingil juhul legaalseks muuta.

Kanepi legaliseerimise teemast rääkides tasuks mõelda: kuidas see ikkagi rikastab Eesti omamaist kultuuri?

Mäletan, kuidas paljud eesti muusikud Laulva revolutsiooni järellainetuses suuresõnaliselt väitsid: kanepisuitsetamine avardab teispoolsuse tunnetust ja rikastab inimese emotsionaalsust. Kas tõesti rikastas?

Kui kanep legaliseerida, on häda selles, et me ei saa sellest enam lahti. Mida tähendaks see Eesti kultuurile, ajaloolisele traditsioonile? Aga seda, et suurendame, ka Saaremaal, veelgi töövõimetute arvu, keda tuleb ülal pidada maakonna teiste elanike käest võetud maksurahast. Lisandub oma 2000 abitut narkosanti, kes käivad, käsi pikalt ees: “Andke raha, ma ei jaksa töötada! Mul on pidevalt vaja narkootikume, et uimas olla.” Kes siis tööd teeb?

Mullu vestlesin kolmekümnendates aastates kurjategijaga, kolmeklassilise haridusega narkomaaniga, kes on pealegi HIV-positiivne. Tema saab Eesti maksumaksjalt väidetava 80% töövõime kaotamise tõttu iga kuu keskmist invaliidsuspensionit. Samas ei osanud ta mulle arusaadavalt põhjendada, milles tema töövõime üldse seisnes ja kuidas mõõdeti, et ta 4/5 sellest (mida kunagi pole olnudki!) kaotanud on.

Kuidas teile meeldiks, kui lisaks Kuressaare kesklinnas raamatukogu lähedal kaupluseesisel pingil alkoholi tarbivale seltskonnale näeksite näiteks Laurentiuse kiriku aias lesimas paarikümmend “lõimunud” narkomaani?

Ravikanep legaalseks?

Kes peab neid ülal pidama? Kas Kuressaare linnavalitsuse ametnikud oma spetsiaalsest Saaremaa narkomaanide toetusfondist? Kui narkomaan on hinnatud töövõimetuks, tuleb teda ju rahaliselt toetada, talle inimväärne elu tagada. Aga kust selleks raha saada? Võtta Saaremaa õpetajate palgast? Või hoopis linnavalitsuse ametnike omast? Kas õpetajad-ametnikud oleksid rõõmsad, pidades oma raha eest ülal narkomaane? Kas nende nõusolekut üldse küsitaks?

Tasuks mõelda sellelegi, kes peab tagama narkomaanile pohmeluse korral peaparanduse. Meditsiin seda tasuta enam ei tee. Kohalik omavalitsus? Kas näiteks Lääne-Saaremaa vallavalitsus oleks valmis seda tagama?

Meditsiinilise kanepi legaliseerimise pooldajad toovad argumendi, et kanep ravib paljusid hädasid. Kanep ei ole aga mingi imeasi. Kui oleks, poleks idamaades euroopalikku meditsiini ju tarvis. Kas on ka Eestis teaduslikke uuringuid, mis tõestaksid, et uimastid on ravimitena paremad kui moodsa farmakoloogia toodang? Kas need kaheksakümnendate narkomaanid, kes toona pidevalt tarvitasid, praegu siis lausa pakatavad tervisest? Ise nendega kokku puutunud, julgen küll vastupidist väita. Enamik neist on tänaseks surnud.

Superriik USA, kus praegu räägitakse meditsiinilise kanepi legaliseerimisest, ei saa kuidagi lahti oma narkomaaniaprobleemidest. Kui 90-ndatel aastatel USA-s valitsuse korraldatud eriväljaõppel käisin, nägin õhtuti tänaval õppebussiga ringi sõites oma silmaga, kui laialt levinud on selles riigis narkoprobleemid.

Kuna Ameerikas ei suudeta narkootilist sõltuvust ravida ja sellest lähtuvate probleemiga toime tulla, siis püütakse vähemalt muljet jätta, et suudetakse.

Toon võrdluseks ühe näite. Kui Lääne-Saaremaa vallamajas hakataks iga päev alkoholi soovijatele klaas viina jagama, öeldes, et ära sa seda avalikus kohas joo, mine kuskile põõsasse, kas siis on alkoholismiprobleem lahendatud? On olemas väljend “ilusad valed”. See kehtib ka müütide kohta kanepist kui süütust narkootikumist ja efektiivsest imeravimist. Imed on aga enamasti peibutuskaup lihtsameelsetele.

Anti Liiv
psühhiaater

Print Friendly, PDF & Email