Valimiste näitelavalt (15)

Lembit Ulfsak, Raivo Trass, Eve Kivi, Mait Malmsten – need on muidugi tuntud näitlejad. Edgar Savisaar, Sven Mikser, Taavi Rõivas, Juhan Parts – vähemalt sama tuntud nimed poliitmaastikult. Nüüd aga viktoriiniküsimus. Mis neid ühendab?

No vaata see: kui need tuntud eesti näitlejad niisama lavale viia, ilma näidendit kätte andmata, siis head nalja oskavad nad tükati ehk teha küll, aga tummisema elamuse jaoks peab siiski olema mingi etteantud tegevuskava, stsenaarium.

Oma tegevuskava vajavad pärast valimisi ka poliitikud. Natuke saame me selle näitemängu kulgu mõjutada küll. Nende, aga tegelikult juba üsna mitmendate valimiste järel on võimalik kolm erinevat arengut. Seda teavad poliitikud väga täpselt ette, sest neist on saanud head arveametnikud.

Oli aeg, kui valmiskampaanias löödi plats puhtaks (Isamaaliit), lubati lõpetada jama (sotsid, toona veel Mõõdukate nime all), lubati jõuda viie rikkama riigi hulka (Reformierakond). Nüüdseks on need erakonnad muutunud raamatupidajateks, kes laovad ritta numbreid ja protsente – ühed ees ja teised järel. Lausa enampakkumiseks on läinud.

Ütlen ausalt, mulle meeldisid need, kuigi üldsõnalised, ent siiski ka teatud väärtusi kandvad lubadused rohkem kui numbrid. Aga fakt on see, et numbreid valdavad meie poliitikud juba väga hästi.

Mustvalge telepilt

Meil oli nõukaajal päris kaua kodus mustvalge televiisor. Värvilist pilti sai siis näha vaid sugulaste juures ja vahel ka kinos.

Nüüd annab otsida inimest, tea kas leiabki, kellel on kodus mustvalge televiisor. Sageli näitab aga värviteleviisor jätkuvalt täitsa mustvalget pilti. Seda eriti valimiste ajal, kui poliitikud seal kõnelevad.

Taavi Rõivas ja Edgar Savisaar – valgete lipp ja mustade ratsu. Jürgen Ligi vastandab end aga Juhan Partsile. Valijad on vaja kodust välja saada ja lihtne, mustvalge vastandamise meetod töötab.

Valitsuse kolm võimalust

Siiski, vaatamata loodetavatele uutele tulijatele poliitikas, on võimalikke stsenaariume vaid kolm, kui mitte öelda kaks ja pool ehk vanamoodi, uutmoodi ja kolmandat moodi. Uustulnukad võivad oma võimalikule edule vaatamata liituda ettekirjutatud stsenaariumiga ja leida endale seal ka mõne pisema rolli, kandvat osa parlamendimatemaatika neile paraku ei anna.

Eestis ei ole võimalik teha valitsust ilma Keskerakonna, sotside või Reformita. Vähemalt üks neist peab igal juhul pundis olema ka uues valitsuses.

Reformierakond pääses juhtkangide juurde aastal 2002, kui Siim Kallasest sai peaminister. Kokku heideti toona Keskerakonnaga, kuigi Savisaar ise sellesse valitsusse ei läinud. Küll aga oli jämedam ots ehk üheksa ministrit kuue vastu Keskerakonna käes.

Reformierakonna juhtpartneri rolli suutis väärata vaid kaheks aastaks valimised võtnud uustulnuk Res Publica eesotsas peaminister Juhan Partsiga, kes tegi valitsuse koos Reformierakonnaga ja praeguseks kadunud Rahvaliiduga. Varsti sai aga peaministriks Andrus Ansip, kes vahetas respublikaanid Keskerakonna vastu. Savisaarest sai seekord majandusminister. Seda aega polnud siiski kauaks. Ansip oli aga peaminister viimased seitse aastat ja seda koos IRL-iga. Sotsid olid kambas kaks aastat ja löödi siis minema. Nüüd, viimasel aastal on siis võimul olnud Reform koos sotsidega.

Kollane ja sinine

Praegune Eesti peab olema paljus Reformierakonna nägu, sest nad on olnud katkematult valitsuses viimased kuusteist aastat. Teisel kohal on IRL ja kui selle järjepidevaks osaks lugeda ka Res Publicat, siis nemad on valitsenud järjepanu seitse aastat, seda siis loomulikult koos Reformierakonnaga. Punast ja rohelist tooni on sinna sekka antud üsna võrdselt kolm aastat. Kollane ja sinine on olnud põhivärvid. Suuremat poliitilist stabiilsust annab ühest riigist otsida.

Keskerakond ei ole valitsemiskõlbulik

Nendel valimistel on mitmed minu tuttavad öelnud, et nad ei ole kunagi Keskerakonda valinud, aga nüüd teevad seda. Teevad kiusu pärast, selleks, et oleks ükskord võimalik Eestis võimule tuua vasakpoolne valitsus.

See on kummastav, aga märgilise tähendusega avaldus nende inimeste poolt, sest nad kindlasti teavad Savisaare ja Keskerakonna trikke ja tükke Tallinnas ning ka Keskerakonna Venemaa-sõbralikkust. Nad teavad, et see valik on ka turvarisk.

Samas on nende inimeste sotsiaalne orientatsioon niivõrd määrav, et see võib saada võitu hirmudest. Sotside esimees Sven Mikser on öelnud, et Keskerakonna juht Edgar Savisaar ei moodusta Eestis ühtegi valitsust. “Savisaar ei saa peaministriks,” on tema kindel tsitaat.

Sotsid ei ole kunagi koos Keskerakonnaga Toompea valitsuses olnud. Olgu siis Savisaarega või Savisaareta. Kui Mikser oma sõnu ei söö, siis on selle stsenaariumi ainus võimalus “teha Siim Kallast” ehk moodustada Keskiga valitsus ilma Savisaareta.

Punasinine valitsus

Ka sellist valitsust pole me veel näinud, kui jätta välja Mart Laari algusaja valitsused. Siin on aga üks konks, sest sellist valitsust, kus koos IRL ja sotsid, saab kokku panna teoreetiliselt vaid koos võimalike teiste väikeparteidega. Praegust gallupit arvestades on need võimalused aga õhkõrnad. Ja isegi siis, kui mingi ime läbi õnnestuks väikeparteid kaasata, peavad sotsid või IRL selleks esmalt valimised võitma. Liiga palju juhuseid peaks selle stsenaariumi täitumiseks kokku langema.

Vali nii või naa, midagi ei muutu

Selliseid arvamusi on kuulda ikka, et Eestis ei muutu midagi niikuinii. Jah, aga kes selles süüdi on? Me ise võimendame ka seda mustvalget telepilti. Muudatusi ei juleta teha, sest äkki läheb tasakaal paigast ära, midagi saab olema natuke teisiti. On kujunenud lausa paaniline hirm vigade tegemise ees, sest kes teeb, sellel ikka juhtub.

Üheltpoolt me nagu ootame muudatusi, aga teisalt anname pidevalt signaale, et las olla kõik samamoodi. Näiteks oleme kahel viimasel järjestikusel valimisel kahte enim hääli saanud erakonda valinud üsna ühtmoodi. Viimased gallupid näitavad, et valija häälel on väga suur väärtus, sest võitlus on väga tasavägine ja mitte ainult kahe, vaid koguni kolme erakonna vahel.

Jaanis Prii
linnakodanik

Print Friendly, PDF & Email