Vabariik 97 sel 2015. aastal (1)

Alguses oli tühjus. Ei, siiski mitte täielik. Oli lõputu ruum ja nähtamatu Ilmaisa, kes oli igavesti olemas. Tal oli 100 muud nime, Odaraputajast Ilmavalitsejani. Tohutut tühjuse kuristikku kutsuti haigutavaks tühjuseks ja kaua aega enne Maa loomist sai valmis Ilmapuu, mis ühendas kõiki üheksat maailma.

Ajalugu ja arusaamad

Need eelpool toodud mõtted tekkisid minus mõni nädal tagasi Klaipedas viibides. Olen sellest maast, eriti aga Mažoje Lietuvast, Väikesest Leedust, väga lugu pidanud. Muuseas, leedukeelne Lietuva kõlas veel paarsada aastat tagasi Letuva. Tuhandeaastase riiklusega maa, mis oma vabariigi aastapäeva nädal enne meid tähistab.

Rännates seal mõtetes oma sõprade Sauliuse ja Romualdasega aastasadade või isegi tuhandete aastate taguste aegade Leedus ja ka Eestis, saime aru, kui erinevalt võib teatud sündmusi ja olukordi ajaloos käsitleda. Ka praegu. Teadsime, aga tõdesime seda erinevust jälle.

Kuidas me oleme eestimaalastena, eestlastena püsinud nii väikese rahvana siin siiani, 21. sajandis, Euroopa Liidus, maailmas? Eesti eurotaluvus tekitab hämmingut isegi Euroopa Keskpanga ametnikes. Kuidas see, muidu pea olematu rahvaarvuga riik suudab teha seda, milleni suuremad vahel ei küüni? Uhkus? Isekus? Oskus kohe kõike innovatiivselt käsitleda, võõraid asju ja olukordi omaks võtta, uute oludega kiirelt kohaneda.

Kas see on väikeste rahvaste paratamatu väljavaade ajaloo ellujäämise lehekülgedel, sest me ise oleme väikesed, mitte hingelt, vaid arvult. Ja kellele me siis alt üles vaatame? Kus on meie kuningad? Mis on meie ellujäämise kood? Või miks me, eestimaalased, kohe ei oska ega suuda oma kangelasi kummardada. Alati on keegi teine, kes on suurem ja targem ja kelle kõrval peab end ehk pareminigi tundma. Ikka kael kooku ja otsmik vastu põlvi, saame hakkama, see vist aitab. Ja vahel tunneme uhkust, et arvame end olevat paremad ja targemad kui näiteks mõni muu rahvus või riik.

Vanadele ühiskonnamudelitele lähenetakse tänapäeval interdistsiplinaarsest vaatenurgast, toetudes vaid teoreetilistele mudelitele, teooriatele ühiskondlikust arengust, nägemustele ühiskondade omavahelisest seotusest, aga kes me siis ikkagi oleme praegu, 21. sajandil?

Viime aega tagasi. Tuhande aasta tagused lood viikingitest, kelle röövretked ulatusid Volgast Ameerikani. Mütoloogia? Viikingite mütoloogia on norra mütoloogia ja see omakorda parim kirja pandud versioon teutooni mütoloogiast.

Viikingimüütide päritolupaik on hoopis Island. Maailm oli aga lihtsam igal pool, vähemalt tundub nii meile praegu.

Mütoloogial, mis ajaloost meile pärandanud, on olnud võimas mõju meie kujutlusvõimele. Soov olla ise keegi, keda kummardatakse. Ja mida või keda meie kummardame? Kes on meie rahvuse võrdkujud võrrelduna näiteks tuhandeaasta taguste viikingitega? Kus on meie Odin, Thor või Skrymsli?

Kes on me vägilased?

Me nagu ei oska oma vägilastest lugu pidada. Või kas meil polegi neid? Uhkusega taome endile rinnale, et oleme eestlased ja saarlased. Mereajaloolase Bruno Pao käest sain kunagi ammu aega tagasi teada, kui uhke merevägi oli tuhande aasta tagustel saarlastel.

Vahel armastame öelda, et saarlased olid ka muinasaja viikingid. Jah, ristiusu preester ja kroonik Henricus Lettus, maakeeli Läti Henrik viitab oma ajaloolises kroonikas sellele selgelt. Saaremaa maalinnad on ehituslikult sarnased samasugustega Skandinaavias. Pöide maalinngi oli enne selle rajamist viikingiküla, mida tõendab arheoloogiaprofessori Marika Mägi tehtud töö Saaremaa muinasajaloo uurimisel.

Aga see aeg oli tuhat aastat tagasi. Kes me siis oleme? Ja kuskil saadakse meist hoopis teisiti aru, kuskil peab keegi meid ja meie maid siiani enda omaks. Kas järjekordne ohumärk vabariigi järgneva aasta künnisel? Olgem selles olukorras arukad ja tahtkem targemaks.

Me ei taha ju enda ümber rumalust. Ka mina ei taha enam taluda, teha nägu või elada kaasa arulagedusele, mõttetusele, lollusele, labasusele, maitselagedusele, silmakirjalikkusele… Ja see pole mingi poos, tahe olla kõige targem, ilusam või parem. Sellest olen ammu juba üle.

Jah, ma tean, et isekus ja kärsitus ei ole inimese parimad voorused, aga ma tean teadvat, mis on millegi väärtus ja kuhumaani keegi võib, just võib, mitte suudab hüpata. Ma tean, et olen ise valmis selge ja sõnastatud eesmärgi nimel minema, tegema, nutma, surema, naerma, elama, karjuma, paluma.

Ärgem talugem aga võltsabitust ja rumalust. Mida tähendab küsimus “Mis ma nüüd teen?” kontekstis, kui enne tegutsemist on vaja natukene rohkem mõelda. Kui antud ülesande lahendamine, lahenduseni jõudmine eeldab natukenegi mõtlemist, loomingulisust. Et üks asi ei lõpe ära, ei jää õhku rippuma sellega, et nüüd on minu töö tehtud. Või see pole minu asi või mis ma nüüd teen? Või et mis ma vastu saan, sõbralt, naabrilt, riigilt?

Võin öelda, kuradile kõik need konjukturistid, kes arvavad end olevat teisitimõtlejad, kes suitsetamise kahjulikkusest kõneledes kleebivad sigaretipakkidele naeruväärseid loosungeid või koomilisi meditsiiniülesvõtteid, kes suvel ooperit kuulama minnes enne kodus tõsiselt maha istuvad ja mõtlevad – kas ikka peab. Aga peab, sest teised lähevad ka.

Mõelge hästi järele, kõik te vabariigi ametnikud, koolide ja maaelu väljasuretajad, kes te ütlete, et meie riik ei ole nii rikas, et noortele halba haridust anda, mõelge hästi järele, kõik kiibitsejad ja glamuuriperverdid, kes kordagi pole liinibussiga kasvõi Kuressaarest Leisi sõitnud. Mõtle hästi järele ka sina, Aarne Mägi. Ma tean, et seda kõike on enne mind juba öeldud, mitte ainult “kuradile”, vaid seda, mida ma just ütlesin.

Vabariik väärib oma inimesi. Sellistena, kelleks see vabariik nad kasvatanud on. Sest vabariik, see oleme meie. Tahtkem targemaks, siis on ka meie riik targem.

Head vabariigi aastapäeva!

Aarne Mägi kõne eile Saaremaa ühisgümnaasiumis peetud aktusel

Print Friendly, PDF & Email