Moodne maaelu: Kutsikakasvatamise rõõmud (5)

Poolteist kuud tagasi tõi meie tõutunnistuseta malamuut Vanilla ilmale viis vahvat kutsikat, kelle isa on samuti paberiteta malamuut, korralik koeramürakas naabervallast.

Niisiis oli meil järsku tavapärase kolme koera – Vanilla ja kahe väikse peni, Jack Russeli tõugu Jacki ja pesuehtsa Saaremaa nuustiku tõugu Tofu – asemel kaheksa tegelinskit kantseldada.

Alguses oli kõik ju väga tore, kutsikate emme tegi oma tööd hoolega ning puhastas koerapesa ja kutsikatagumikke usinasti. Kui kutsad said aga nii vanaks, et neile võis lisasööta andma hakata, hakkasid igale poole tekkima loigukesed ja junnihunnikud.

Kuuste tubaste kutsikate kasvataja argipäev näeb välja järgmine: tõused hommikul üles, lased vannituppa vangistatud koerapere tuppa lahti ja asud küürima. Vähemasti kümme kakahunnikut ja lugematul hulgal pissiloike.

Mul on juba nipid välja kujunenud, kuidas kõige kiiremini ja efektiivsemalt laga ära koristada – kaka kühvli peale, siis kilekotti, seejärel prügikasti. Seejärel tuleb kogu vannitoapõrand veega üle uhada ja ongi korras.

Puhastusele kulunud veerandtunni jooksul jõuavad aga mütakad täis pissida terve köögi ja elutoanurga. Käiku läheb põrandalapp või vannilina või kalts, mis aga kätte juhtub.

Õnneks on ilmad võrdlemisi soojad, nii et kui päike paistab, komandeerin nüüd kutsikad koos emaga järjest pikemaks ajaks õue.

Kogu see koristamistrall on tüütu, aga naljakas, ja peagi lähevad kutsikad oma uutesse kodudesse. Hoopis üllatavam on aga kõik see, mis tänapäeval kutsikamajandusega kaasneb.

Ausalt öelda polnud mul oma täiskasvanuea jooksul kutsikakasvatamise kogemust.

Kogu see trall koristamise, spetssöötade valimise ja tellimise, ussikuuritamise, peatselt ettevõetava vaktsineerimise-kiibistamise-lemmikloomapassi tegemisega ei erinegi kuigivõrd kahe väikelapse ema argipäevast ja infootsinguist. Foorumid on täis erinevat infot, mida-kuidas-millal teha.

Ühtlasi on foorumid täis väga erinevaid arvamusi selle kohta, kas üldse peaks koera, kes on küll tõupuhas, kuid kellel puuduvad kennelliidu paberid, paaritama.

Tulised vaidlused algavad juba sellest, kas koer, kelle isa ja ema on näiteks paberiteta malamuudid, on üldse malamuut või tavaline krants.

Ühtpidi mõistan seda: tõutunnistus kindlustab selle, et koera vanemad on teada, neil on tehtud kõikvõimalikud terviseuuringud ja analüüsid. Tulevane koeraomanik saab justkui garantii oma koera iseloomu ja tervise osas ning kui soovib, saab läbi käia kõikvõimalikud näitused ning ka ise tõuaretusega tegelema hakata. Samas maksab tõutunnistusega koer sõltuvalt tõust rahulikult mõneteistkümne aasta vanuse auto hinna.

Suurim vastupropaganda tõupaberiteta tõukoerte tootmise eest tuleb muidugi kenneli omanikelt endilt ja seda ka põhjusega.

Tõupaberiteta “tõukoer” on oluliselt soodsama hinnaga ja tihti võetakse nad peresõpradeks.

Mina leian, et kui paberiteta tõukoer on hea tervise juures ja toreda iseloomuga, ei tohiks tema teadlik paaritamine mingi patt olla. Seda muidugi juhul, kui koera ei hakatagi rahateenimise eesmärgil poegimismasinana kasutama. Tegelikult taandubki kõik koeraomaniku südametunnistusele ja kohusetundele.

Ega siis dokumentideta kutsika eest hoolitsemine kuidagi vähem oluline või kulukas ole. Ka nende müügi korral tuleb teha põhjalik ostu-müügileping ja täpselt määratleda nii ostja kui ka müüja õigused ja kohustused.

Igatahes kutsun ma oma “tõupaberiteta tõukoeri” nalja pärast malamuutide asemel mulamaatideks. Siis ei saa keegi solvuda.

Kõigile viiele maailma armsamale mulamaadile on vahva omanik välja valitud ja juba kuu pärast peaksid nad kõik oma uues ja hoolitsevas kodus perele parimaks sõbraks kasvama.

Lemmikloom, olgu siis varjupaiga krants või malamuut või mulamaat, on suur kohustus ja vastutus ja kindlasti nõuab nende tulek sama põhjalikku ettevalmistust nagu iga uue pereliikme saabumine.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email