Kokkuhoid pole koonerdamine (3)

Meil oma pisikeses kalmueitede klubis – kes end meelitada tahab, ütleb kalmuneitsite klubi – tuli ükspäev jutuks, kui palju on võimalik kokku hoida ja kuidas keegi kokkuhoiurežiimil elab.

Kõigepealt muidugi toiduga. Mitmel on oma põllu- ja aiasaadused, mõni peab isegi kanu. Leiba-saia küpsetatakse ise. Ostetakse piimasaadusi ja kala. Oleme ju sõjaaegsed lapsed, piskuga harjunud.

Pärast sõda olid olud rasked, aga peeti loomi. Ka linnas peeti lehmi, sigu, kanu. Linnalähistel olid maatükid, kus kasvatati kartuleid, köögi- ja juurvilja. Toit oli lihtne, aga puhas, selles ei olnud säilitusaineid ega muid kemikaale.

Lektor saabus limusiinis

Tol ajal ei olnud tuhandeid nälgivaid lapsi, nagu praegu sellest kogu aeg räägitakse. Seda on valus kuulata. Lapsena nälgimine võib ju tervise rikkuda kogu eluks.

Meie järgmine kokkuhoiukoht on riided ja jalatsid. Neid on pika elu jooksul kogunenud enam kui küllalt ja kui tõesti midagi peaks vaja minema, siis on kaltsupoode vaata et iga nurga peal.

Küttekuludelt saavad säästa need, kel on ahiküte. Mõni kütab ainult osa majast. Ka elektrit tarbitakse säästlikult, sooja vee boiler lülitatakse sisse korra nädalas ja triikimisest on ammu loobutud.

Veekulu püütakse samuti vähendada. WC-s kasutatakse pesuvett ja kel võimalik, ka vihmavett. Ühes pensionäride kortermajas olevat WC-s nii vähe vett kasutatud, et torud ummistusid. Siis tuli kokkuhoiu asemel suuri kulutusi teha.

Aastaid tagasi ühel pensionäride kokkusaamisel olid korraldajad päevakavasse pannud loengu “Kuidas säästlikult elada”. Lektor saabus uhkes limusiinis ja nõelasilmast tulnud firmaülikonnas.

Eks see pisut groteskne oli küll, kuidas heast elust pakatav pangahärra hakkab paljudest eluraskustest läbi tulnud inimestele kokkuhoidu õpetama.

Tema põhisõnum oli, et kõik väljaminekud tuleb sendi täpsusega üles kirjutada. Kui seda rahakest ikka väga vähe on, siis kas kirjutad või mitte, ega erilist tolku ole.

Püsti tõusis üks Siberi vintsutused üle elanud naine, öeldes: “Ma pole eluaeg muud teinud kui kokku hoidnud.” Ja kõndis välja.

Eks pensionärid ole riigile ju suur kulu ja nii mõnigi tahaks, et neid vähem oleks. Mõni aeg tagasi oli selline juhtum. Sõidukijuht oli sunnitud peatuma vöötraja ees, mida parajasti ületasid rulaatoriga liikujad. Sohver kirus: “Kuradi vanamutid! Kõik kohad on neid täis ja igal pool on nad jalus!” Üks sõitja ei suutnud suud pidada: “Küll on kena, et teie noorelt surete!”

Karm must huumor.

Vajalik olla on vajalik

Võib tekkida küsimus, miks me peame nii kangesti kokku hoidma. Pensioniga peaks ju ära elama, kui ei tule maksta üüratuid ravimiarveid ja nuumama niigi ülirikkaid ravimifirmasid. Üks lugupeetud professor ütles hiljuti otse telekaamerasse, et vähemalt pooltel ravimitel on ainult platseeboefekt.

Mitmed meist aitavad koolitada lapselapsi, seega kasvatame riigile uusi maksumaksjaid.

Kahel naisel on kummalgi üks tütardest mitme lapsega üksikema. Nende mehed läksid välismaale tööle ja seal haarasid teised naised nad endale. Ühel meist on tööõnnetuse tagajärjel invaliidistunud poeg, kes vajab taastusravi, mida põhiliselt rahastab vana ema.

Me pole aga sugugi õnnetud, et peame oma piskust osa ära andma. Targad inimesed ütlevad, et kellelegi vajalik olemine on maailma kõige vajalikum asi.

Elmi Epro
pensionär

Print Friendly, PDF & Email