Kihelkonna ja Lääne-Saare valla elanikke teenindava perearsti leidmiseks korraldatud konkursil ei soovinud osaleda ükski tohter.
Terviseameti peremeditsiini osakonna peaspetsialist Marilin Sternhof tõdes, et 17. jaanuaril välja kuulutatud perearstikonkurss luhtus ning terviseamet jätkab nüüd aktiivselt uue perearsti otsimist.
Praegu on nimistu perearstiks terviseameti otsusega kinnitatud ajutise asendajana kuni 31. märtsini perearst Mari Soots.
Terviseamet loodab leida uue ajutise asendaja asendussüsteemi kaudu, mille eesmärk on toetada asendaja saamiseks eelkõige üksikpraksiseid ja maapiirkondades asuvaid praksiseid.
“Terviseamet püüab teha kõik endast oleneva, et kujunenud olukorrale lahendus leida,“ ütles terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Asi hakkab ikka väga hapuks minema. Esimene kivi tuleks visata selles asjas reformikate valijate suunas – kuhu te olete lasknud riigil minna?
Loomulikult on mugav elada linnas ja seal ka töötada.Perearstid pole ükski enam sellises vanuses, et mööda maad ringi seigelda.Vaja oleks noort ja teotahtelist inimest, kes suudaks ja tahaks maal töötada.Vanem inimene läheb mugavaks ega taha enam liikuda.
Kuidagi ülemäära tihti saab lugeda loosungit “terviseamet jätkab nüüd aktiivselt otsinguid”. Pigem väidaks, et terviseamet ei saa oma kohustustega hakkama ja valdkond vajaks uuendamist.
Kas terviseamet teeb sama mis Leisiga, õde tööle, nimistu laguneb laiali. Pole patsiente, pole probleeme. Ehk peaks terviseamet endale silma vaatama ja tunnistama oma suutmatust olukorda lahendada.
Siin ei ole tegemist loosungiga.
Eelenevalt oli lihtsalt vakantne perearsti koht ja keegi sellele kohael ei kandideerinud ettenähtud aja jooksul, nüüd jätkatakse ajutiselt asendussüsteemi perearstiga ja hakatakse otsima perearasti neile kohtadele.
Eelnevalt oli terviseameti tegevus passiivne ootamine, nüüd läheb aktiivseks otsimiseks.
”Loosungid” on suhtekorraldajate pärusmaa — “Terviseamet püüab teha kõik endast oleneva, et kujunenud olukorrale lahendus leida,“ ütles terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.
PRtibi jutt on loosung, sest see palju oleneb Terviseametist, on ka teada — Terviseametist ei sõltu pea midagi: ”Terviseameti prognoosi kohaselt on järgmise pooleteise aasta jooksul erinevates Eesti piirkondades vaja 30–35 uut perearsti.”
https://www.perearstiselts.ee/esilehe-uudised/2563-laehiajal-oleks-eestis-vaja-umbes-30-uut-perearsti
Sisuliselt pole vahet, kellele see kohustus panna. Algselt oli perearstindus omavalitsuste värk — ei saanud hakkama. Siis tegelesid sellega maavalitsused — ei saanud hakkama. Nüüd tegeleb Terviseamet ja vahet pole — perearste ju lihtsalt pole ja pole näha ka kuskilt tulemas ning Terviseamet ka seda tunnistab. Loosung ”Terviseamet püüab teha kõik endast oleneva, et kujunenud olukorrale lahendus leida” maalitakse aga nii, nagu Terviseamet saaks endast olenevalt üldse midagi teha — PR värk!
EDU!
Arst peaks olema, nagu Aini ajal oligi. Aga kui ei leidu, mis siis?
Kas oleks ödest midagi appi?
Perearstid jälle palgalisteks, paljud ei viitsi ettevõtjakohustustega tegelda ja ausalt ütelda, kõik pole ettevõtjaks loodudki. Ega minagi viitsiks, kui noor tohter oleksin, tahaks arstimisega tegeleda, mitte raamatupidamisega.