Päästmine on päästjate töö (FOTOD) (4)

VAPRAD MEHED:  Eiko Oriehovs ja Andrus Kont. Foto: Tambet Allik

VAPRAD MEHED: Eiko Oriehovs ja Andrus Kont. Foto: Tambet Allik

“Pagar ei saa ju medalit, kui ta pehme leivapätsi küpsetab. Elupäästmine on aga minu töö. Kui selle eest kuidagi meeles peetakse, mis seal siis ikka,” tähendas Kuressaare komando päästja Eiko Oriehovs.

Koos kolleeg Andrus Kondiga aitasid nad detsembri lõpul Kuressaares korstna otsast noormehe alla ja said selle eest eile elupäästja medali. Andrus Kont arvas samuti, et selline tunnustus on küll meeldiv, aga mitte esmatähtis.

“Miks ta üles ronis, ta ei öelnud, aga tal oli ikka tõsine tahtmine sealt alla saada,” meenutas Eiko Oriehovs. Päästjad ütlesid päästetavale kohe, et ta peab ise kinni hoidma: “Nii ei ole, et ainult tassime sind. Ise pead ka mees olema.“

“Koos riietega istus mul õlgadel oma sada kilo. Eiko turvas ülevalt,” rääkis Kont. “Nii tulime siis: vasak-parem, vasak-parem. Mina sättisin alt jalgu. Oleks ta vastu hakanud, siis me poleks teda alla saanud.”

Kaua teekond maapinnale aega võttis, ei tajunud kumbki päästja. Neile endale tundus, et terve igaviku. Andrus Kont lisas, et kõige ohtlikumad olid esimesed kuus meetrit vaheplatvormini. Ja sealt neli-viis meetrit allapoole, kus algas juba seljatagune võre.

Andrus leidis, et ülesminek oli veel hullem. “Olin umbes kolmandiku ära roninud, kui vaatasin alla, et kaugel Eiko on. Küll oli kõrge tunne. Aga minna on ju veel kaks kolmandikku. Pärast seda enam alla ei vaadanud,” meenutas ta.

Hakkas lund sadama ja läks libedaks, külmale lisandus tõusev tuul, aga see tegutsemist ei seganud. Eiko Oriehovs kinnitas, et astmed ei logisenud, aga korstna ülaosas olid vuugivahed päris tühjad. “Siis mõtled, et kas peab ikka sind kinni,” meenutas ta.

Print Friendly, PDF & Email