Söömine võib ju olla ainus töö, mis toidab, aga kuidas peaksid Saaremaa ja ka Kuressaare söögikohad pidama vastu hooajalisusele, mis paratamatult kõiki neid omal moel rohkemal või vähemal määral kimbutab?
Ehkki Kuressaare söögikohad ei jää pealinna omadele kvaliteedilt sugugi alla, on kahaneva elanikehulga tingimustes keeruline üht restorani või kohvikut töös hoida. Kuigi meile meeldib mõelda, et Saaremaa ja Kuressaare on atraktiivsed turismisihtkohad ja eks nad ju tegelikult seda ka ole, on turismisektori kestev murekoht hooajalisus, ning see puudutab ka toitlustust.
Suure osa käibest annavad turistid
See, kui mõni poliitik näeb turismiedendamise meetmena tuulegeneraatorite jalapealt mahasaagimist, ei aita kuigivõrd kaasa, et suvekuudel sageli puupüsti täis linnakohvikud peavad talvekuudel senti peost pihku veeretama.
Turistid annavad paratamatult väga suure osa käibest, mille najal saarel külm aeg üle elada. Kes kuidagimoodi elab, see on isegi hästi suutnud hakkama saada, kes mitte, peab kahjuks uksed sulgema. Õnneks pole niisuguseid juhtumeid küll palju, kuid neid on – näiteks restoran Lavendel, mis kinni läks ja mida kahjuks ise külastama ei jõudnudki ja ilmselt ei jõudnud ka paljud teised kordkuus saarlased ega saare püsielanikud.
Küllap ongi vähemasti pool koera ka just siia maetud – kohalik toitlustussektor ei saa lõpmatuseni loota vaid turistidele, seda peab toetama ka saarel püsivalt elav klientuur.
Paraku on aga nii, et ega ole ju naljalt restorani või kohvikusse asja, kui võimalus kodus kasvõi potitäis suppi keeta ja seda paar-kolm päeva süüa. Parimal juhul suudavad söögikohad ennast talvisel perioodil ära majandada ja kuidagimoodi vee peal hoida päevapakkumisi tehes, mille müügihind on koguseid arvestades nii naeruväärselt väike, et nõuab tegijatelt ilmselt suhteliselt loovat lähenemist matemaatikale. Rääkimata muidugi sellest, et paljud Kuressaare inimesed jõuavad ka päevasel ajal koju suppi sööma, õhtust rääkimata. Ja nii kiratsevad ka need teised söögikohad, mis kasvõi kangest saare jonnist pole nõus uksi sulgema – konkurents on päevaprae turul tihe, sööjaid napib ja kasumist rääkida ei tihka ilmselt suurt keegi, peaasi, et soojade ilmade saabumiseni vastu peaks.
Selle kõige juures ei saa ometi väita, et Kuressaare söögikohtade hinnad oleksid ebamõistlikult kõrged või utoopilised. Jah, tõsi ta on, et iga päev restoranis söömas käia kannatab vaid vähestel, seda enam, et küllap muutuks see lõpuks ka kaunis üksluiseks. Samas võiks aeg-ajalt siiski oma kõhule pai teha, selle asemel, et koduses mikrouunis poolfabrikaate soojaks ajada, isegi kui toit ongi vaid kütus.
Selles, et talvel saarel miskit ei idane ega ka päris ära ei mädane, pole tarvis kedagi süüdistada. Lihtsalt elutsükkel ongi selline – sesoonne. Nii ongi mõned söögikohad valmis külmal ajal uksi avama vaid eriüritusteks ehk siis üüripind koos cateringiga.
Majanduslikus mõttes on see ilmselt hea lahendus, kuid kahtlemata ka üpris stressirikas – head teenindusmeeskonda ja kokkasid otsitakse enne turismihooaja algust tikutulega taga. Või sees on need, kes suudavad head tiimi hoida ka ületalve, sest ühe restorani visiitkaart on kõige muu hulgas ka tema stabiilne-ühtlane kvaliteet. Head kokad ja teenindajad naljalt jõude seisma ei jää, vaid otsivad uue koha. Õnneks neid ikka nii linnas kui ka mujal Saare- ja Muhumaal aeg-ajalt ikka tekib.
Aita söögikohal talvel hingitseda!
Au ja kiitus neile, kes suudavad Kuressaares ja Saaremaal toidukultuuri elus hoida. Siin on olemas kõik eeldused selleks, et see võiks õitseda – on tooraine, on hea kokakool ja suurepärased eeskujud juba töötavate tippkokkade näol. Ainult klientuur tahab veel pisut järelaitamist. Selles osas on head teenäitajad toidukohtades toimuvad eriüritused ning näiteks ka möödunud septembris toimunud Saaremaa toidufestival.
Me võime jala pealt maha saagida kasvõi kõik tuulegeneraatorid, kehtestada turistidele erinevaid maksusid, panna linna liikuma mingi autorongi, kuid sellega ei elavda me ei turismi ega teeni need uitmõtted ka Saaremaa majandust. Mina usun, et Kuressaares ja ka maakonnas on mitmeid söögikohti, mis suudavad elamusi pakkuda – kasvõi selliseid väikseid ja argiseid, eks neidki ole ju vaja. Hoidkem neid siis oma toetust andvate külaskäikudega ikka hingitsemas, vähemasti üle talvede!
Priit Pruul
mandrisaarlane
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
käisime kunagi neljakesi lõunatamas,arve oli ligi 1500 krooni,vaesele saarlasele liig.
Käin paar korda nädalas abikaasaga väljas söömas.Oleme käinud läbi pea kõik Kuressaare söögikohad ja kavatseme ka edaspidi käia.Kõik nad (söögikohad) on erineva miljööga ja teenindus kah erinev,aga toit,mida pakutakse on väga hea ja portsjonid hinna kohta küllaltki suured!Edu Teile!
Rahvatarkus ütleb:”Mida külvad, seda lõikad.” Eks helbime nüüd kõik üheskoos seda suppi, mis üheksakümnendatel keedeti. Tööstused -tootmised likvideeriti. Tagantjärele ei oma tähtsust, mis sildi all seda tehti. Fakt on see, et need likvideeriti. Ja tootmise arendamise asemel hakati arendama teenindust. Üleöö keerati plaadil teine külg ja kõik hakkasime kuulma kiidulaule Saaremaa (ja ka kogu Eesti) imepärasest kliimast ning vaatamisväärsustest. “Saaremaa valss” kõlas hommikust õhtuni. Tõele au andes see ka mõjus. Kolmel suvekuul kihasid tänavad õllekaste tassivatest soomlastest. Tekkis illusioon, et Saaremaa ongi Kapriks muutunud. Tõehetk saabus mõned aastad hiljem, kui terve linn oli söögi-joogikohti täis ehitatud. Enamik soomlasi ei tulnud teist korda tagasi. Näinud seda, et peale odava alkoholi siit eriti midagi rohkem võtta pole. Ilm täpselt samasugune nagu kodus, ööbimine pea samakallis. Ja nüüd olemegi selles olukorras kus me oleme. Tööstus ja tootmine, kus raha tekib on kadunud. Sellest tulenevalt pole kodumaisel ostjal (miinimumpalgal töötava kõrvalsöögikoha ettekandjal) asja toitlustus-teenindusasutustesse. Ja kiratsemine kestab. Ning läheb hullemaks, sest ka viimased tööstused – tootmised panevad tööjõu puudusel uksi kinni. Tööjõud on ära läinud sinna, kus midagi toodetakse-töödeldakse ja selle eest ka palka makstakse.
vene ajal linnas käies polnud selles midagi imelikku, kui kuskil söömas sai käidud. See aeg on möödas, aga muidu on ju kõik palju paremaks läinud
Ma arvan, et loo autor tunneb muret Saaremaa (Kuressaare!) turismi hooajalisuse üle. Mingi loll ettepanek siin “rongiliiklus” taastada, tuugenid maha saagida, siiasõit kallimaks teha hooajalisust mitte kuidagi ei paranda. “Tööstuse ja tootmise” arendamine saarel langevad juba muudel põhjustel ära.
Aga mis siis aitab? Seda ei oska parandamatud Toompea haiged ega ka loo autor ütelda.
see Saarte Hääl siis välja pakub, kas Saarte Hääl ei karda, et lugejate arv sellega väheneb ja ajaleht pankrotti läheb. Kas Saaremaa hakkab välja surema sellest uudisest. Järgmises uudises võiks kajastada ilusalongide küllusest saares. Väga toetav oleks. Ühesõnaga elagu hiidlased, seal vähem poode ja toidukohte, elavad paremini
Tark oleks teemaga lähemalt tutvuda. Võiks näiteks osta ajakiri Elektriala, nr.1 2015 (infot saab aadressilt http://www.elektriala.ee)ja mõelda, kas see jutt oli nüüd ikka vajalik.
Mida siis annab ühe ajakirja lugemine – Kas seal on tõesti elektrituulikute mahasaagimise õpetus?
Või aitab võitluses teadmine, et meie elektriarvel on makserida taastuvenergia tasu? No kuulge seal on ka elektriaktsiisi tasu, millega tuhamägesid ja CO2 kvooti kompenseeritakse.
Kas te artikli ikka läbi lugesite?
aitaks,kui kohalikud linnabossid väiketootmist saarele tooksid(nagu itaalias iga küla teeb santehnikat,sveitsis iga talu-täppismehaanikat jne.)aga ise tee valite :)
Vastuseks *viimastele*
Häda selles ongi, et artikli pealkiri on üsna ebaõnnestunud ja annab valevihjeid. Ega siis muidu poleks 4energia pannud artikli viidet oma avalehele, vt http://www.4energia.ee/
Tähtis ei ole mitte artikli läbi lugemine, vaid pealkiri!