Tihti seostub mul mingi tõdemuse või arvamuse teke mõne konkreetse sündmuse või looga. Näiteks mäletan selgelt, kuidas 2. klassis kinnistus minu jaoks väärtusena sõna- ja lubaduse pidamine. See istub minus nii sügaval sees, et 30 aastat hiljemgi leian sellest jõudu, et endaks jääda.
Umbes samast ajast on mul ka selge mälestus Orissaare keskkooli 1. septembri aktuselt. See oli pidulik ja, nagu kombeks, olid sel puhul kooliperet tervitama tulnud ümberkaudsete majandite esindajad. Ma ei mäleta, mida rääkisid Orissaare, Laimjala ja Muhu kolhoosi esindajad, aga mäletan, mida rääkis Pöide sovhoosi esindaja (võib-olla seepärast, et olime onupoegadega ka ise suvel sovhoosis töötanud ja Kalmemäe lauda karjakule puhkust andnud).
Ta meenutas möödunud suve ja kinnitas, et tulevik on helge. Kinnituseks tõi näite tublist õpilasest, kes veel möödunud nädalal oli kombainiga edukalt vilja võtnud. Tunnustas, et töökale isale ja sovhoosile on väärikas järelkasv sirgumas.
Sellest tublist õpilasest sai napp 15 aastat hiljem hoopis riigikohtu kohtunik. Mõte, mis mind toonasest päevast saatma jäi, oli see, et majandites on ikka väga targad ja võimekad mehed ja naised, kellel on omakorda väga targad ja võimekad lapsed, kes võivad teha, mida tahavad, ja saada, kelleks tahavad.
Aasta pärast võtsid needsamad võimekad mehed-naised kätte ja viisid läbi Pöide külanõukogu poolitamise Orissaare ja Pöide külanõukoguks. Selline tegu ei nõudnud ainult tarkust, vaid ka riskijulgust. Riskimisega on vist nii, et see on enamusele omane teatud eani. Hiljem asendub see alalhoidlikkuse, aga mõnikord ka hirmudega, mida siis kogemuse kattevarjuga põhjendatakse. Nagu öeldakse: “Kes ei riski, see šampust ei joo.”
Ja Pöide rahvas, julgen väita, on tänu sellele 1989. aasta julgustükile šampust juua saanud küll. See oli tark otsus, ja mis veelgi olulisem, ettevaatav. Selle otsuse ajendiks oli soov kujundada ise oma tulevikku. Oli veendumus, et nii on õige. Ma usun, et suudan ette kujutada kirge ja õhinat, mis seda protsessi saatis.
26. detsember 2014, mil sellest olulisest päevast möödus 25 aastat, kulges Pöide vallas igatahes tasases jõulupühade meeleolus ning suurt pidu ja veerandsajandi tagust kirge ei täheldatud.
Need kaks näidet, kus lootustandvast kombainerist saab riigikohtu kohtunik ja kohalik kogukond võtab kätte ja muudab halduskorraldust, on osa sellest, mis on kujundanud minu arusaama, milline võiks ja peaks õige elukeskkond olema. See on koht, kus elavad, töötavad mehed ja naised, kelle lastel on igakülgsed võimalused avastada oma anne ja liikuda unistuste poole.
See on koht, kus mehed ja naised teevad julgeid otsuseid, vajadusel ka riskides, et luua endale, oma lastele, oma vanematele see keskkond. Mulle tundub, et just keskkond, sõltumata, kuidas keegi seda enda jaoks lahti mõtestab, ongi võtmetegur, kui me räägime noorte saartele naasmisest.
Aeg vanad veendumused ümber vaadata
Olin saarelt ära 13 aastat ja uskuge, selle ajaga on elukeskkond muutunud. Mida kaugemale Kuressaarest, seda märgatavamalt. Kõige rohkem on muutunud inimesed ise – meid on vähem ja me oleme vanemad. Julgus ja kirg on asendunud alalhoidlikkuse ja olukorraga leppimisega. Samas on ehk üks olulisem asi, mida ära käies ja eemal olles õpitakse, oskus kohaneda. Just kohanemine ongi see, mida meil on vaja teha, et kohalikud väärtused ja elukeskkond saaksid edasi kesta, saaksid tänapäevase tähenduse.
Kõige ilmekamalt tulevad muutused välja, kui vaatame info ja meie endi liikumist. Oleks viga lähtuda dogmadest, mis kehtisid siis, kui telefon kodus ja auto garaažis olid pigem erandid. Mu sõber toob ikka näite, et Saiklast 7 km kaugusele Orissaarde poodi minekut kavandati päevi ette. Täna tuleb mõte, ja tehtud. Miks peaksime siis eeldama, et avalikud teenused ja nende pakkumise kohad peaksid olema ajas muutumatud? Kas selles osas ei peaks kohanema? Või vähemalt ausalt hindama võimalikke tulevikustsenaariume.
Lapsevanemana mõtlen praegu ette ligi 20 aastat, et kuidas ja kus minu lapsed hariduse omandavad. Vaadates praegusi õpetajate isikkoosseise koolides, ei pea olema hiromant, tõdemaks, et suur osa neist on minu laste gümnaasiumiikka jõudes juba pensionil. Kui lisada õpilaste arvu vähenemine, peaks üsna selge olema, et me ei suuda kindlustada, et praegu oma tulevikku saarega siduv noor leiab eest keskkonna, kus tema lastele on tagatud loogiline ja näiteks suurte keskustega võrreldav arengutee. Aga just seda kindlust on vaja, sest sellepärast tullakse tagasi. Oma lastele soovitakse sama head lävepakku ellu astumiseks, kui ise kogetud sai.
Olen Pöide valla tegemisi volikogu liikmena näinud nüüdseks üle viie aasta. Paraku ei näe ma ei volikogus ega vallavalitsuses praegu sellist soovi oma asju otsustada ja korraldada, kui see oli 1989. aastal. Järele on jäänud küll kübeke uhkust tehtu üle, kuid julgust kaardid lauale lüüa ei ole. Oleme unustanud, et 1989. aastal iseseisvusime selleks, et elanikel ja piirkonnal oleks parem. Mitte ainult selleks, et olla eraldi.
Vald või põhikool – mõlemat ei saa
Olen korduvalt öelnud, et ühinemiskõnelused on ideaalne formaat, saamaks endale selgeks, mis meie oma vallas hästi on ja mis me tegema peame, et see olukord ei muutuks. Võimalik, et läbirääkimiste käigus saab kinnitust eraldi jätkamise mõttekus. Pöidel ollakse aga juba ette veendunud kahes asjas – ühinemise korral läheb kool kinni ja rahvamaja jääb tühjaks. Minul tekib pigem küsimus, et kui me ise ei näe oma asutusi jätkusuutlikena ja maju vajalikena, siis miks peaksid seda nägema teised. Toimivad asutused töötavad, kuna neid on vaja, sõltumata sellest, kust jookseb valla piir.
Vaadates meie eelarve võimalusi ja nende võimaluste muutumist ajas, on selge, et suund on allapoole ja kergemaks minemist näha ei ole. Seega, kui põhikool on meie jaoks põhimõtteline väärtus ja vajab kaitsmist, siis peame suutma sinna ka rohkem panustada, et see oleks ikka koht, mis jätab lastele kõik teed lahti.
Kui ülim väärtus on aga iseolemine, omaette vallana eksisteerimine, siis on vaja rohkem panustada väljapoole kooli, kogukondade arengusse ja taristusse. Mõlema eesmärgi jaoks meil vahendeid ei jätku. Sein on püsti ees.
Milline on õige vastus ja lahendus, on kokku leppimata, ja ma ei nõustu sellega, et me seda lepet ja lahendust ei otsi. Olen veendunud, et meil on lausa kohustus neid otsida. Ma ei tea, mis ja kas üldse motiveerib teisi, aga mind motiveerivad mu lapsed. Et neil oleks hea siin kasvada, mõtlen mina täna märksa kaugemale kui enamik avalike teenuste pakkujaid.
Ennist nimetasin, et võtmeks on kohanemine. Inimesed kipuvad kohanema jalgu liigutades. Omavalitsustel on aga võimalik kohanduda, luua oludele vastav teenuste võrk. Täna tundub mulle tõesti, et Ida-Saaremaal on meil võimalik koos tehes saavutada parem tulemus. Põhjus on see, et muutunud oludes ei ela enam majanditäis tarku ja tublisid inimesi üheskoos. Skeptikud arvavad, et isegi kolme idavalla peale ei tule majandi täitki kokku. Mina arvan, et praegu on veel viimane võimalus, viie aasta pärast enam mitte.
Koit Kelder
Pöide vallavolikogu liige
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Väga õiged mõtted, aga pidurid istuvad lgp. kirjutajaga ühe laua taga.
Aga RAHVAS ise istutas need pidurid sinna laua taha. Valimistepäeval. Koit pidurite hulka ei kuulu, ta on pigem sidur. Ent ka temal on võimalik hääletamisel vaid üht kätt tõsta.
Imelik rahvas, pettusid eelmistest valitsejatest,ju lootsid imedele ja külaeided tegid head tööd :-)
Peaaegu ükskõik, kas vallad on suured või väiksed, senise poliitika jatkumisel tuhjenevad nad ikka kiiresti, suured vallad kindlasti sutsu kiiremini. Ilusad pudelid on pildil.
Eeldan, et valimistel saavutab meie armastatud juhtpartei suure ülekaalu.
Loodan, et tegu on makstud artikliga, sest valimisteni on jäänud paar nädalat ja kandidaat Keldri kilomeetrised heietused pole midagi muud kui labane kampaania. Kummaline on kunagise kolhoosiaja heroiseerimine: ütleksin hoopis, et kui poleks tollal lahutatud, poleks ka tänaseid probleeme Orissaare-Pöide piiriga. Kelder mängib kahjuks topeltmängu – temast on saanud Reformi karjääripoliitik, kes näeb kohalikku “halli massi” ainult vahendina mitte eesmärgina.
Kas see on tõesti normaalne:
Tornimäel vallamajatäis asjamehi,
sõidad 5 versta vasakule Laimjalga – jälle vallamajatäis asjamehi, keera paremale ja kima 5 km – oh imet – Orissaare oma täiega.
Sealt veel mõni minut üle väina – Muhu oma portsuga. Küsimus: mida ja keda ometigi see seltskond valitseb?
Kunagi oli vallavanema amet auasi ja selle eest palka ei makstud. Vallamajas istus vallakirjutaja-sekretär, kes inimeste muredega tegeles.
Mina kindlasti ei lahterda inimesi piduriteks ja siduriteks, aga võrdluse või metafoorina võib seda teha küll :)
Autosõitu ei kuju ette ei piduri, gaasi, siduri ega käikudeta. Vallas liigume hetkel püsikiirushoidjaga, kuid kütus on lõppemas. Vaikselt krutime kiirust vähemaks, mootor jaksab vaevu vedada… Autojuhi (volikogu) peas peaks käima pingeline mõttetegevus, kuidas ikka sõit sõidetud saaks? Kas sõita niikaua sama käiguga, kuni kütus täitsa otsas või vahetada käik alla, vähendada massi, võtta kellegi sleppi, äkki saab ikka kuskil tankida jne.
Rohkemat polekski esiti vaja, kui valida teeoludele ja võimalustele vastav sõiduviis ja -vahend.
Ühesõnaga pidurid on ka hädavajalikud, aga pidurdamiseks on lihtsalt vaja liikumist :)
ürgajal polnud vallasekretärigi, oli suguharu nõid ja kõik asjad olid lahendatud.
Ka nii võib minu lugu tõlgendada. Kui aega leiate, siis soovitan ikkagi võtta lugu ette ja lugeda see korra läbi, pidades meeles, et aja mõõde, millega mina täna arvestan on inimpõlv. See ületab kaugelt kõik valimistsüklid.
Et põnevam oleks, siis ka väike mõtteharjutus :) Tõsi, ma heroiseerin oma loos. Kindlasti ei ole see kolhoosiaeg. Vastupidi, mida kiiremini me suudame hakata mõtlema kõike võrdlemata kolhoosiajal olnuga, seda kiiremini suudame leida lahendusi, mis tagaks maaelu aga ka saareelu jätkumise.
Küsingi Teilt, et mis on see, mida ma heroiseerin?
Kulla loom, riigikogu valimiste pärast ei jää elu seisma ja piduritele koht kätte näitamata. Koidule suur aitäh!
Koit. Oskad sa ära seletada ühe asja. Kui ühinemine on kõigile nii kasulik, miks inimesed valivad mitteühineda soovijaid Pöidel? Miks volinikud tookord Sinu algatuse maha hääletasid, miks RE kaotas valimised ja miks volinikud linna kutse maha hääletasid?
Las need vallamajad töötada koos oma asjameestega,nende koondamisel ja valdade ühinemisel ei tõuse pension ,ei tõsteta lastetoetust JNE.KINDEL.Kaotab ainult maainimene,kaob palju töökohti ,pered on sunnitud lahkuma töökohtadele lähemale pealinnadesse või isegi lahkuma Eestist.
MILLEKS SEDA KÕIKE VAJA? Raha, mis eraldatakse valdade ühinemisele oleks võimalik mujale kasulikumalt jagada.
pöidel on väga revolutsiooniline rahvas. kõik suuremad saarlaste kommud on sealt pärit
Küsijale Lääne-Saarest:
Ühinemine kui selline ei ole iseenesest väärtuseks ja seega mitte ilmtingimata kasulik . Plussid-miinused tuleb kõrvuti panna ja otsustada. Alati(!) on miinuseid. Küsimus on, kas plussid kaaluvad üles miinused või vastupidi. Demokraatiaga on aga nii, et otsustamise hetkel võib tulla ka vastupidine tulemus argumentidele, mida tuleb siis aktsepteerida. Mul ei ole aktsepteerimisega probleeme, suudan leppida :) Küll aga on mul raskel leppida, kui otsustatakse juba enne argumentide lauale panemist. Või siis otsustatakse, et me ei hakkagi otsustama :)
Vastused sinu küsimustele on tegelikult minu loos olemas. Nende lahti kirjutamine siin foorumis oleks teistele koormav, aga kui huvi on, siis võid mulle otse kirjutada (koitkelder@gmail.com) ja jagan omi mõtteid meeleldi.
Koit, Sa oled liig tark ja see inimestele ei meeldi! Lollimat on vaja oraakliks, filosoofina tead, et ajalugu räägib 100 % minu kasuks….
” Nende lahti kirjutamine siin foorumis oleks teistele koormav, …”
”Teised on lollid” PR-ämber tuli poole päevaga, polegi vaja aega inimpõlvedega mööta.
EDU!
Selles kommentaaris on esile tõstetud väga hea küsimus, millele ongi vaja vastata enne ühinemise üle otsustamist.
Ülejäänud väidete osas olen veidi erineval arvamusel. See on maailmavaateline küsimus ka – kas vald on inimeste jaoks või inimesed valla jaoks? Mina pooldan selgelt esimest varianti.
Kust see raha ikka tuleb, millega valda ja valla asutusi ülal peetakse? Millised töökohad siis ikkagi kaovad?
PS! Ühe valla ühinemistoetus on riigieelarve kontekstis piisk merre. Kuid näitena Pöide vallale on 150 000€ rohkem kui vald suudaks ise investeerida 10 aasta jooksul…
Küsimus suurele ringile: Mitu töökohta kadus Lääne-Saare valla tekkega?
Seoses kolme valla liitumisega tekitati juurde munitsipaal töökohad, et ühinemine saaks üldse toimuma, lisaks sellele võetakse inimesi veel juurde.
Kui suur ühinemisraha kulutatud, siis saabub hale reaalsus!
Vollile:
Ka nii võib minu vastust tõlgendada. Paraku “Teised on lollid” ei kuulu kindlasti minu mõttemallidesse. Samuti ei kuulu minu mõttemallidesse arvata, et mul on alati õigus.
Ka need konkreetsed küsimused olid sellised, millede vastus saab olla minu arvamus, mille levitamine anonüümses kommentaariumis vastusena anonüümsele küsijale ei ole minu meelest korrektne. Seda enam, et teema on tundlik ja puudutab inimesi isiklikult. Ja ma mõistan neid inimlikus plaanis igati.
Kui PR-ämber, siis PR-ämber, aga palun aktsepteeri minu soovi jääda iseendaks. Kui ikka väga huvitab, siis võid ise ka mulle otse kirjutada :)
Suured tänud, Koit Kelder, aga ma olen suutund juba oma vahenditega saada ammendava vastuse küsimusele ”Kui ühinemine on kõigile nii kasulik, miks inimesed valivad mitteühineda soovijaid Pöidel? Miks volinikud tookord Sinu algatuse maha hääletasid, miks RE kaotas valimised ja miks volinikud linna kutse maha hääletasid”.
Asju tuleb vaadata ka ajalises kontekstis, IRLi ja Kiisleri minemalöömisest pole ju põlvkonna päkapikkust ka möödas!
Palun ära astu sügavamasse ämbrisse lühikeste repliikide kirjutamisel, kus keeldus asjadde lahtiseletamisest — nii kistakse asjad lihtsalt kontekstist välja, sest kirjutaja ja lugeja taustsüsteem on erinev. Nii Lääne-Saare, kui ka võimaliku Ida-Saare tulevikule mõeldes on tähtis, et Reformierakond saaks moodustada Riigikogus koalitsiooni sotsidega ja kaabakerakond IRL sinna ei pääseks. Kesikud, Vabaerakond või mis see neljatäheline moodustis oligi — nemad ei puutu omavalitsuskorralduse muutustesse — kesikud on oravate äravahetamiseni sarnane paraleeluniversumis omavalitsuste ühinemise suhtes ja kaks viimast on vaakumi ekvivalendid mööteveaga. Ainus oht on see, kui Reformierakond oma PR-ämbritega Irlile ära teeb, sest IRL töötab kõige vastu, mis ei ole IRL.
EDU!
Väga hea demagoogiline jutt. Kui mehel on nii fenomenaalne mälu, et mäletab, mida 30. aastat tagasi ütles üks kolhoosi esimees, siis oleks tore teada saada milliseid projekte (sh ühiskondlike üritusi) üritas Kelder arendada või korraldada aastatel 2009-2012, siis , kui oli volikogu esimees. Seda meest ei näe valla üritustel isegi mitte osalejate hulgas. Nii lihtne see elu ongi!
Aga Kindlalt Edasi! Õnneks on valimisteni jäänud 3. nädalat!
Kokkuvõte lühidalt:
Avalikult rääkida asjast on ebaeetiline aga privaatselt infot jägada on OK?
Ämber on see asi — ”PR-ämber”!
PS. Minu kommentaarides ei ole mitte sõnagi kirjas asjast, mis on selles kirjutises. Kommetaariumis osaks kirjutise autor asja keerata p..aämbriks ja ma lihtsalt ei solgi solki ära.
EDU! ja ”side lõpp”. Ma lihtsalt olen pettunud, kuidas Koit Kelder oskas oma kirjutise ära rikkuda siin kommentaariumis.
Millistel valla üritustel peab Koit Kelder osalema? Kui vallapäevadel ei võtnud valla töötajates mitte kedagi osa, vallavanem lipsas hetkeks läbi, siis…?
Koit räägib tõtt ja tõde on alati valus kuulata. Edu valimistel!
Midagi on siin nihkes ja kuidagi võlts
Olen paljudelt,ka poliitikutelt palunud tuua mõned näited valdade ühinemise kasulikkusest.Aga seni pole ühtegi konkreetset näidet kelleltki.Miks heal järjel suurvald nii väga tahab liituda vaese vallaga.IMELIK HEADUS.Kardan ,et kui täna käib elu kultuurimajas ja koolis,on toimiv keskus nii noortele kui vanadele,sureb välja peale liitumist.
Praegu saavad külateed vahetevahel koorma kruusa ,ei saa ega jõua siis see väike kruusakoorem enam igal aastal meie küladesse vaid ikka järjekorras kunagi hiljem.MAAELU saabki lõpetatud .Kes küll suudaks seda peatada.
Kellel on konkreetne näide, et peale liitumist on keegi või miski välja surnud?
Kui vaese valla põhiülesanne on korra kolme aasta jooksul külavahele väike koormake kruusa organiseerida (ja tegelikult see vald rohkemaks suuteline polegi peale oma valitsejate ülalpidamise)siis milleks seda vaestemaja vaja on????????
mis kasu sai Lääne-Saare vald ühinemisest? Ülbemad ametnikud? Palkade suurendamine amenikel? Remont vallamajas, kus hakkavad pesitsema need samad ametnikud? Kui kaua need endsite valdade ametnikud veel palgal on?
Vastates ühele kommenteerijale ülalpool. Muutuma peaks valdade ühinemisel see, et ametnikud ei istu iga tunni tagant suitsunurgas ega jooks kohvi ega osaleks iga päev igasugu nõupidamistel, mida ei ole vaja nende otseste tööülesannete täitmiseks. Vaid ametnikud teeniksid oma palga samamoodi välja nagu iga teine tööinimene – tööd tehes! Kui ametnik istub kohvitades ja nn nõupidades ca 4 tundi päevas, korrutada vähemalt poolte ametnikega (tõsi ju, et mitte kõik ametnikud ei kuritarvita oma ametiposti) ja siis tööpäevade ja kuude arvuga. Saadki summakese, mille nad lihtsalt kulutavad ära. Tavainimene peab selle nimel ikka hulga rohkem vaeva nägema. Mis see eelnevasse puutub. Mida rohkem neid vallamaju on, seda rohkem selliseid asjapulki.
https://www.facebook.com/KoitRiigikokku
Ei tea, kas partei on sind Koit teistmoodi mõtlema pannud. Enne olid ikka ühise Saaremaa valla pooldaja.
Aga kõige jubedam on siin riigipoolse ühinemistoetuse väljatoomine. Ühinemine peaks ikka ilma toetuseta ära tasuma. Maksumaksja raha eest asfalti panna ainult selle eest, et ühinetakse – see on reformikate ämber. Saab raha otsa, liitume aga jälle.
Ootaks riigikogusse seltskonda, kes asja üleriigiliselt ära teeks. Vabatahtlik ühinemine on sama valus nagu koerale jupikaupa saba tagasi õmblemine.
Kujutage ette, kui kõik ühineksid, siis oleks pilvelõhkuja taolist büroohoonet vaja koos suure maaaluse parklaga, et kõikvõimalikud asjapulgad koos oma ametiautodega ilusasti ära mahuksid.
see aasta ühines Saare maakonna 16 omavalitsusest 3, järgi jäi seega 14 omavalitsust. Raha said kõik ühinejad. Järgmisel aastal ühineb veel 3, üks praegu tekkinud omavalitsus ja 2 neid, kes tahaksid nüüd ka toetust saada. Ühinemistoetust saavad taas kõik 3 omavalitsust vastavalt elanike arvule. Jääb 12 KOVi. Aastal 2017 ühineb veel 3 omavalitsust jne, jne, jne:) Väga tark Reformile omane mõtlemine. Ise vast ei oleks selle peale tulnud, aga kiitus vallaametnikele ja valitsejatele, kes selle läbi olid suutnud hammustada:)
Lugesin seda kaunist sissejuhatust sovhooside ajast lausa pisar silmanurgas. Küll see Nõukogude aeg oli ikka kena aeg, olid alles mehed ja naised targad ja töökad ja elu ilus. Nüüdsed tegijad ju puhta lollid ja laisad ja iseseisvus lausa taagaks kaelas.
Et siis kui inimene on volikogus, tuleb tal osaleda automaatselt igal üritusel? Tead, ühes Pöide naabervallas oli hiljuti vallavanem, kes osales igal üritusel kus vähegi võimalik ja me teame, et nüüd on ta tööl teises vallas. Just tänu sellele, et üritustele kulus nii suur osa ajast, et põhitöö jäi tegemata.
Ma küsiksin teistpidi. Millist kasu toob väikeste hääbuvate valdadena edasi tegutsemine. Tõepoolest ei ole ühinemine garantii, et asjad kohe paremaks lähevad, kuid suhtugem asjasse nii, et sama moodi jätkates on tulemus kindlalt väljasuremine. Kas ühinemine hea on, kes seda teab, kuid nii jätkata enam ei saa. Mis vald see on, kus ainukesed palgalised töökohad on vallamajas? Aga sinna poole me liigume!
Mitte tegijad ei ole lollimaks jäänud vaid igale viimasele kui lakekrantsile on demokraatia toonud sõnaõiguse. Ja pole suuremat takistust, kui vajadus lolliga arvestada :)
Mina ei ole ühinemiste poolt. Miks?
Sest et pole aru saanud, mida head peale kulude kokkuhoiu see andma peaks. Kuna viimased aastad mõõdetakse kõike ainult rahas, siis on kerge ära unustada, et peale rahanumbri on palju muudki elus. Kui need “rahvast täis vallamajad” nagu keegi ütles, ära kaotada, siis kardan, et tühjenemine saab veelgi hoogu juurde. Võõrdumine maast kiireneb. Tallinnast on noort rahvast ära kolimas pidevalt, kuna paljusid töid saab teha kaugtöö korras. Kui me need väiksed vallad ja koolid ära kaotame, siis neil pole kuhu kolida peale “tõmbekeskuse”.
Päris jõhkralt yteldes on valida, kas õudne lõpp või lõputa õudus. Praeguse korralduse juures muutuvad väikevallad lõpuks täitsa haldussuutmatuks niikuinii, kysimus on, kas on otstarbekas seda protsessi veel kymmekond aastat vinduda lasta, või tuleks pyyda praegu ikkagi päästa, mis päästa annab, isegi, kui see tähendab vallakeskuse paarkymmend kilomeetrit teise kohta liigutamist. Tegelt see paarkymmend kilomeetrit ei ole maailma lõpp.
on see, et kui sõita nn kultuuriüritustele või šoppama, siis vahet pole, kas Kuressaarde või Tallinna, aga kui vallamajja minna, siis oi-oi-oi kui kauge. Kui mitu korda kuus te ikka vallamaja külastate? Üks ametnik ütles, et ei saa minna koolitusele selletõttu, et kohe hakkavad kodanikud nõudma, et olgu olla kohal ja kui ta siis koolituse päeva vallamajas veedab. ei taha keegi talle külla tulla:)
Ma olen üleval pool korra juba öelnud, et ühinemine ise ei ole väärtus ehk see ei saa olla eesmärk iseeneses. Küsimus on pigem selles, millised on meie ootused omavalitsusele, mida omavalitus teha tahab, kas ta seda teha suudab. Ühinemine on vahend.
Lääne-Saare valla ühinemisprotsessi läbiviimiseks sai palju uuritud toimunud ühinemiste näiteid sh koolide, lasteaeda ja rahvamajade saatust. Ma ei tea ühtegi asutust või maja, mis oleks suletud, kui selles oleks käinud elu. Ühtegi sulgemist ei tehtud uisa-päisa. Pigem ütleks nii, et sulgemised, mis oleks tulnud varsti või juba ammu teha, olid tegemata ja lükati uue valla õlule. Üks huvitav nüanss siinjuures on inimfaktor. Meie klubid, ringid, tihti ka kogukonnad toimivad tänu tublidele eestvedajatele. Kui eestvedaja, mis iganes põhjusel ära langeb, on oht, et kukub kokku ka tegevusi ja maju reaalselt tegevuses hoidnud jõud. Sulgemistele eelneski üldjuhul eestvedaja äralangemine.
Suurvalla kohapealt küsiks lihtsalt. Äkki eeldus suurvallast ei olnud päris korrektne? Ma ütleks, et täna on meil Saaremaal üks suur vald, mis vähemalt paberil suudab katta kõik kohaliku omavalitsuse kohustused. Headuse asemel nimetaks ma seda toonase volikogu tarkuseks.
Maaelu ei lõpe, aga see muutub ja edukad on need kandid, kes kohanevad, kes võtavad ohjad enda kätte ega oota välist sekkujat.
Ma ei tea. Kas te arvate, et kui väikesed vallad ühinevad suurematega, et siis lähevad taevased väravad lahti ja meid külvatakse taeva-mannaga üle. Nüüd võiks natuke mõelda! Jah igale ühinevale vallale andkase mingi summa aga minu teada kulub see raha ära vallatöötajate koondamistasudele ja igasuguse muu stafi peale nagu uue valla embleemika jne. Vallas olevad elanikud saavad sellest mitte midagi. Samuti ei saa sealt koolid, lasteaiad. Siis tuleb selle peale mõelda, et uue valla volikogusse ei pruugi võrreldes teiste valdade liikmetega võrdne arv Pöide elanike saada. Vaadake või Lääne-Saare Lümanda olukorda. Minu teada on sellest endisest vallast uues vallas hääle õigus vaid 3 inimesel. 3 häälega ei tee just palju oma endise valla heaks. Minu arusaamise mööda on uuel vallal odavam korraldada trantsport kui üleval pidada mitut lasteaeda ja kooli.
Maaelu ei päästa haldusreform, see on illusioon, mis meile sisse söödetakse. Tahate noori maale elama, siis tuleb luua töökohti. Et maale tuleks tasuvaid töökohti, tuleb maal asuvatele ettevõtjatele luua soodne maksupoliitika ja võimalus luua oma ettevõtte. See päästab vallad ja maa elu varjusurmast, mitte ühinemine ja ühekordselt kingitud raha riigilt.
Loota 1,5 kuud peale ühinemist, et saab kasust rääkida minevikus, on vast liialt optimistlik. Isegi riigi valitsusele antakse 100 kriitikavaba päeva :)
Oma teise lõiguga tegelikult vastate ka esimesele küsimusele. Läbi ühinemise kasvab spetsialistide töökoormus või siis tekib üldse võimalus spetsialiseeruda. Mida suurem töökoormus, seda vähem aega muuks :) Samas teatav ooterežiim, valmidus on avalike teenuste puhul paratamatu. Me kõik saame aru, et Orissaare komandol ei ole nii palju tööd kui Nõmme komandol Tallinnas, aga vaja on teda sama palju. Minu väide ongi, et hoolimata tihedast valdade võrgustikust meil iga kov-i ülesande jaoks valmidust enam ei ole.
Ei ole ma oma arvamust muutnud. Arvan jätkuvalt, et me liigume vaikselt ja vankumatult üks saar üks omavalitsus suunal. Mida aeg edasi, seda vähemaks alternatiivseid võimalusi jääb. Kaua see protsess aega võtab? Äkki idaots võiks endale ikka ise üheskoos selgeks teha, kuidas siinpool asjad käima peaks. Minu arvates teeks see ka suure ühinemise lihtsamaks, kui idaots suudaks eelnevalt isekeskis asjad selgeks rääkida. Ja võibolla piisab rääkimisestki (ühinemata).
Riigipoolse ühinemistoetuse väljatoomise mõte oli selles, et kõik mõistaksid võrdluses, millisest rahalisest võimekusest me täna räägime. Isiklikult arvan, et toetus on liiga väike, et vaid pelgalt sellepärast ühinemine ette võtta. See on pigem nagu väike boonus, mida oskusliku finantsjuhtimisega annab võimandada.
Soovitan uurida omavalitsuste eelarvestrateegiad ja saate aimu, et Lääne-Saare oma erineb oluliselt teistest. Vaadake näiteks põhitegevuse tulemi numbrit…
Ma olen veendunud, et varsti me riigireformi arutelusid nägema hakkame, kuid miks eeldada, et keegi Tallinnas teab meie olukorda, meist endist paremini? Teab, mis meile hea on. Ja millal see tegelikult juhtub? Äkki me siiski oleme kohustatud ise ka aktiivsed olema?