Ise enda vaenlane (4)

Ise enda vaenlaneTark vanarahvas ütles, et kes hoiab end ise, seda hoiab ka jumal. Oma töö ja muude tegemiste tõttu liigun küllaltki palju ringi ka autoga. Ma ei ole varem aru saanud, miks vanemas eas inimene ei taha enam pimedal ajal autoga sõita, kuid nüüd on see teadmine jõudnud ka minuni. Vähe sellest, et pimedal ajal on liikvel loomad, kelle käitumine on ettearvamatu, käituvad sama ettearvamatult ka inimesed.

Lähiminevikus oli mul kaks juhust, mis olid minu jaoks hirmsad hoiatused. Ma ei tea, mis arvavad sellest teised asjaosalised või oli see nende jaoks pelgalt seiklushõnguline juhtum.

Nimelt oli mul vaja sõita 12. jaanuaril tuule ja tuisuga Tornimäele. Kuna tee on ikkagi mingil määral ebatasane, tuisk segas nähtavust palju, siis paistis, nagu liiguksid ka teeäärsed helkuritega postid.

Kepikõnd tuisus

Korraga märkasin, et tuisus liigub veel miski peale postide. Tuli meelde anekdoot, kus mees sõitis postile otsa ja kui politseinik küsis, kuidas see juhtus, vastas mees, et jooksis teine üle tee edasi ja tagasi, aga äkki jäi keset teed seisma.

See selleks. Jõudsin liikujaile päris lähedale, kui taipasin, et teel on helkurvestidega inimesed. Õnneks oli mul veel aega auto kõrvale keerata, aga rinnaaluse võttis külmaks küll.

Edasi sõites nägin, et jäljed olid keset teed. Loomulikult püüdis ka see jälgede tegija pimedas ja tuisuga teel püsida. See, kes kepikõndi tegi. Minul aga peksis süda veel hulk aega ja tänasin jumalat, et nii läks.

Hakkasin sellest seigast ühes seltskonnas rääkima, ise kergelt kohmetu, sest minuvanune ja naine ei ole sohvrite hulgas just parim valik. Kohe liitus minuga aga minust kümmekond aastat noorem mees, kes teatas: “Kurat, ma pidin nad alla ajama! Ma saan aru, et inimene spordib, teeb trenni, hoiab oma tervist, noorust ja ilu, aga kas seda peab tõesti niimoodi surma narrides tegema? Helkurvest on väga hea asi, kui ilm on selge, aga tuisuga ei paista see kuigi kaugele.”

Ma ei saa tõesti aru, miks targad inimesed tulevad kepikõndi tegema sellise ilmaga suurele maanteele, kus liigub autosid ja nähtavus on pea olematu. Võib-olla jalakäijana seda ei mõista, aga roolis olles paistab olukord hoopis teine.

Sõitsin neist mööda, kõrvalteel ootas auto, mille juht tahtis peateele pöörata, kuid laskis mind enne läbi. Vaevalt tulede eest läbi sõitnud, nägin viis-kuus meetrit eemal musta riietatud jalakäijat, üks pisike helkur küljes. Ta kõndis õigel teepoolel, aga tema järsk ilmumine ehmatas ikkagi.

Teine sarnane juhus oli, kui mulle tulid vastu suur buss ja kohe selle taga sõiduauto. Sõitsin vabakäiguga, sest hakkasin asulani jõudma, ammugi juba lähituledega, sest kaks autot tuli teineteise järel ja parema teeääre nähtavus autotulede vahel oli pea olematu.

Möödusime bussiga teineteisest, bussi taga tuli aga kohe auto. Äkki märkasin, et sama kaugel autost liigutas miski paremal pool teeveerel. Tõmbasin rooliga kiiresti vasemale ja suutsin vaevu ära hoida inimesele otsasõidu. See oli jalgrattaga mees. Õnneks ta ei sõitnud, vaid lükkas ratast kõrval. Mees oli tumedates riietes, helkurita, kuid taskulambiga, millega valgustas teed enda ees, kuid selja tagant oli ta täiesti valgustamata. Loomulikult oli mees vindine.

Mina ei naernud

Jätsin auto seisma, pöörasin tagasi, sest mehe ratas lebas maas. Kartsin, et olin inimesele otsa sõitnud, kuid õnneks ei olnud seda siiski juhtunud. Vaat see oli õnn ja jumala kingitus nii mulle kui ka talle.

Mul polnud rohkem kiirust kui 40–50 km tunnis ja auto sõitis vabakäigul. Tee oli puhas ja kuiv, mis laskis manööverdada, kuid oleks võinud minna palju halvemini. Oleksin võinud kokku põrgata vastutuleva autoga või mehele otsa sõita. Õnneks jäid mõlemad jubedused olemata.

Olin läbielatust mitu päeva haige ja helistasin sellele mehele korduvalt, küsides, kas temaga on kõik ikka korras. Tema naeris, mina mitte. Kes oleks olnud süüdlane, kui inimene oleks alla aetud või autod kokku põrganud? Küllap mina, sest ei suutnud ohtu näha ja õigesti reageerida.

Kunagi ütles doktor Ants Haavel, et surnuaias on täiesti ükskõik, kas oled sinna sattunud süütult või süüdlasena. Kallid inimesed, ärge mängige oma eluga! Arvestage sellega, et kui autod üksteisest mööduvad, on parempoolne teeäär lähituledega sõites väga halvasti nähtav. Kui tee ääres liikuval inimesel on aga tumedad riided ja ta ei kanna helkurit, siis on tema tervena koju jõudmine ainult taeva kingitus.

Ingrid Holm
Orissaare valla elanik

Print Friendly, PDF & Email