Üks samm kultuuriimperialismini (8)

Päevad on andnud arutust. Ja ERR tegi uudise mu sõnadest, mis kummalisel kombel ei väljenda päris seda, milleni ma ise olen jõudnud. Jah, ma olen tõepoolest Ahmed. Ma olen valmis ka elu hinnaga kaitsma nende karikaturistide elu, aga ma ei oska heaks kiita üht osa nende tegevusest. See on teistele inimestele kannatuste põhjustamine.

Euroopa kultuuri ühe osana näis mulle ka “Teise” kultuuri austamine. See, mida akadeemilises kirjanduses tähistatakse ka pigem suure tähega. L’Autre, the Other. Muidugi ei ole see meie põhiväärtus, sest täpselt samal viisil on Euroopa üritanud kogu maailma vormida oma koloniaalse ja imperialistliku mudeli järgi.

Pigem on teise kultuuri respekteerimise nõue tekkinud reaktsioonina sellele ülekohtule, mis saatis näiteks indiaanlaste hävitamist Ameerikas. Rääkimata paternalismist, millega prantslased suhtusid magreebi või inglased india kultuuri oma suhteliselt edukate koloniaalkampaaniate käigus. Soovi korral võib sellesse kompotti lisada veel tükikese kantiaanlikku eetikat ja siis saame arusaamise, et meil ei ole õigust otsustada, mis peetakse teises kultuuris pühaks.

Veel vähem on meil aga õigust alandada teise kultuuri pühadust. Iseäranis puudub see õigus meil siis, kui püha ei riiva meie igapäevaelu. Ma arvan, et on väga lahe, kui me oskame oma kultuuri tabusid kahtluse alla panna. Mulle väga meeldib, kuidas juudid naeravad juutluse üle või neegrid teevad neegrite teemalisi nalju, aga ma ise ei kiirusta neid alandavaid nalju välja mõtlema.

Jah, mul on tõsiseid probleeme sellega, kui teatav islami äärmusvool paneb toime terroriakte või kui naine loobitakse kividega surnuks, sest teda vägistati jne.

Mul võib olla tõsiseid probleeme sellega, kui mõned moslemid ei austa Euroopas ühiselu reegleid, aga need probleemid ei ole seotud Muhamedi pühaduse kontseptsiooniga, sest miks muidu saavad miljonid teised moslemid elada, ilma et nad Muhamedi “käske” järgides neid probleemseid asju teeks. Muhamedi pühadus ei ole mind ahistava käitumise ainus eristav tunnus.

Kui päris aus olla, siis puutun ma ju moslemitega väga harva kokku. Näiteks, kui ma kõrbematka ajal beduiinilt vett palun. Kas sel puhul on mõistlik oma sõnavabaduse demonstreerimiseks pugeda tagasi soomustatud maasturisse kuulipilduja taha ja ütelda midagi sarnast: “Aitäh vee eest… Aga kuna ma olen kuulnud, et teie kultuuris on perel väga suur väärtus, siis pean vajalikuks lisada, et üks teie pere mõtteline liige on ilge värdjas.” – “Keda te silmas peate?” – “Muhamedi loomulikult.”

Sõnavabadus on meile püha ja mingil moel oleme valmis oma pühaduse kaitseks põhjustama teistele ka kannatusi. Mõni Charlie Hebdo varasematest Muhamedidest oli tehtud vaid vastase alandamiseks viisil, mis lõpetab dialoogi.

Sõnavabaduse peamine funktsioon ideaalmaailmas oleks ju ikkagi dialoogi edendamine. Kui ma ütlen sulle “Sa oled loll”, siis selline väide ei kutsu väitlema vaadete erinevuste või tõe teemal. See on üpris vastupidine valgustusaja ideaalidele. Selline väide provotseerib vaid emotsionaalset vastandumist, millel puudub edasikaebamise õigus. Seepärast peegeldab taoline Muhamedi karikatuur vaid ülbust ja üsna imperialistlikku soovi näidata, et “Teise” kultuur ei ole midagi väärt, kuna ta ei tunnista samu põhimõtteid, mida austatakse Läänes.

Mõni pahatahtlik võib nüüd kohe küsida, kas ma tahaksin midagi keelata, sest ma olen ju riigiametnik. Ei. Ma ei taha midagi riiklikult keelata ja ma räägin vaid iseenda eetilisest kompassist. Ja ma tõesti arvan, et niipalju, kui ühiskond vastu peab, peab ta taolised eetilised küsimused ise avalikus ruumis läbi väitlema.

Kuid kuidas siis seada piiri, et me ei peaks oma mõtteid täiesti lukku panema? Seegi probleem on tõsine, et me enesetsensuurina ei sulgeks ennast musta kasti. Mul ei ole head vastust, kuid tundub, et mõistlik kompromiss on kusagil seal, kus ühest küljest vaatad, kas “Teise” kultuuri mingi arusaam sind tegelikult ka ahistab või oled sa selle probleemi endale ise välja mõelnud. Ja teisest küljest peab lihtsalt teise kultuuriga pidevalt suhtlema, sest tabud ju muutuvad ajas.

Lisaks tuleb oma kultuuri ja kogukonna sees tõepoolest kogu aeg piire kombata. See, mis jääb loodetavasti alles, on põhimõte, et teisele ei pea kannatusi või alandusi põhjustama.

Julgeolekuga on sel teemal ka oma side, aga see ei ole antud juhul isegi peamine. Eestis ju siin ja praegu islamiterrorism ei ähvarda.

Julgeoleku teemat puudutab see aga läbi üldisema arusaama, et kui tahad probleeme selja taha jätta, siis tasub otsida ühiseid huvisid tulevikuperspektiivis ja mitte keskenduda sellele, kuidas on võimalik teist alandada minevikuperspektiivis.

Ilmar Raag
kultuuritegelane ja kommunikatsiooniekspert