Mullu registreeriti Saare maakonnas üks HIV-nakkuse, toksoplasmoosi ja viirushepatiidi juhtum, kolmel inimesel diagnoositi gonorröa ja ühel “maksalutikad”.
Terviseameti andmeil diagnoositi üle aastate esimene HIV-nakkus Saare maakonnas oktoobris. Eelnevalt tehti seda viimati 2007. aastal.
Kui 2013. aastal ei läinud kogu Eesti peale kirja ühtki toksoplasmoosijuhtu, siis mullu oli neid kaks – neist üks meie maakonnas.
Maakonna ainus viirushepatiiti nakatumine registreeriti veebruaris. Eestis oli neid kokku aga 378.
Lamblioos ehk giardiaas ehk rahvakeeli maksalutikad diagnoositi Saare maakonnas ühel inimesel mullu detsembris. Eestis tuli kogu aasta peale neid juhte 221. Neerusündroomiga hemorraagilist palavikku esines mullu ühel korral. Eestis registreeriti 22 haigestumist.
Gonokokk-nakkust ehk gonorröad diagnoositi Saare maakonnas mullu vaid novembris, ent siis koguni kolmel inimesel. Eestis läks kogu aasta peale kirja 136 juhtu. Suguliselt levivaid klamüüdiahaigusi on maakonnas diagnoositud igas kuus, kokku 29 korral.
Terviseameti andmeil kimbutasid Saare maakonna elanikke mullu enim ülemiste hingamisteede ägedad nakkused, mida diagnoositi 1220 korral. 2013. aastal oli see arv aga tublisti suurem – 1901.
“Tegelikult oli haigestumisi ilmselt palju rohkem, kui statistika näitab,” ütles Kuressaares tegutsev perearst Katrin Kallasmaa. Tema sõnul paljud inimesed oma tervisehädadega tohtrite juurde ei tõtta, vaid loodavad terveks saada end ise ravides või ootavad, et haigus üle läheks.
Tuulerõuged diagnoositi läinud aastal kokku 50 inimesel ehk üle viie korra vähem kui 2013. aastal. Toona diagnoositi see haigus 265 inimesel. Läinud aasta detsembris, mil vähemalt ühes Kuressaare lasteaias oli tuulerõugete puhang, läks aga kogu maakonna peale kirja vaid seitse juhtu.
“Osa lapsevanemaid kas ei tea, et lööbelistest nakkustest tuleks ikka perearstile või raviasutusele teada anda, või ei pea sellest teatamist vajalikuks,” tõdes Katrin Kallasmaa, kelle sõnul jääb arvestatav osa tuulerõugetesse haigestumistest registreerimata. “Kodus pannakse villidele briljantrohelist ja antakse lapsele vajadusel paratsetamooli, aga parem oleks haiget kõigepealt arstile näidata.”
Kui 2013. aastal registreeriti puukborrelioosi ehk Lyme’i tõppe nakatumist 186 korral, siis mullu 176-l. Kõige enam diagnoositi seda haigust läinud aastal augustis – 36 inimesel.
Entsefaliidijuhte oli möödunud aastal kokku 14, tunamullu veidi vähem – üheksa.
“Need arvud tunduvad juba üsna reaalsed,” märkis Kallasmaa. “Puugihaiguste osas on inimesed ju üsna teadlikud. Kui oma kehal ikka punane laik avastatakse, kiirustatakse end kohe arstile näitama.”
Rotaviirus-enteriiti esines ametliku statistika järgi Saare maakonnas kogu aasta peale 13-l, Norwalki viirusest põhjustatud ägedat enteropaatiat kahel korral. Muid soolte täpsustatud bakter- ja viirusnakkuse juhtusid oli 13.
Ka nendesse viirustesse nakatumist võib dr Kallasmaa sõnul esineda tunduvalt rohkem, kui statistika näitab. “Sageli arvatakse, et tegemist on lihtsalt mingi järjekordse kõhuviirusega, mis ise üle läheb ega peeta vajalikuks end tohtrile näidata,” rääkis dr Kallasmaa.
Sarlakeid põdes ametliku statistika järgi viis inimest. Tunamullu oli haigeid kuus.
Nakkushaiguste statistika juures on terviseamet avaldanud ka loomahammustuste arvu. Kui 2013. aastal oli neid Saare maakonnas 60, siis mullu 63. “Peamiselt saadakse pureda ikka koerte käest,” tõdes dr Kallasmaa.
Grippi, meningokokknakkust, salmonelloosi ja läkaköha terviseameti andmeil mullu Saare maakonnas ei diagnoositud.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Enamus haigusjuhtumeid lähebki ju ise ja koduste vahenditega üle. Miks ma pean minema arsti juurde, kus on ukse taga parasjagu pikk järjekord juba, istuma seal on nakkushaigusega ja nakatama teisi, selleks, et kuulda arstilt, et “püsige kenasti kodus ja puhake, see läheb teil ise üle”? Või miks peab selleks arsti jooksutama ja koju kutsuma, et sama lauset tema käest kuulda? On tõesti haiguseid, mis ei lähe ise üle ja kui need teised, lihtsamad juhud, arsti iga väiksema asja peale ei tülitaks, ehk oleks siis meie arstidel rohkem aega, tahtmist ja tähelepanu nende tõsiste juhtumitega tegeleda.
“Sageli arvatakse, et tegemist on lihtsalt mingi järjekordse kõhuviirusega, mis ise üle läheb ega peeta vajalikuks end tohtrile näidata,” rääkis dr Kallasmaa.
Mis sellest lausest järeldada? Et siis peab igakord kõhuviirusega minema arsti juurde või? Palun konkreetset vastust.
Tuulerõugetega ei tohigi arsti juurde minna, mitmed perearstid ja -õed on seda toonitanud! Üldiselt saab lapsevanem tuulerõuged kodus ise ilusti diagnoositud ja kui tüsistusi ei ole, siis puudub igasugune vajadus minna perearsti ukse taha nakkust levitama. Haigeid lapsi käib sealt ju palju läbi ja nende organism on seetõttu ka teistele haigustele vastuvõtlikum. Ilmselt ei tahaks ükski lapsevanem, et paar nädalat nt bronhiiti/ viirust põdenud laps veel lisaks arsti ukse tagant tuulerõuged üles korjaks.
Seda, et tuulerõugetest pereõde või -arsti teavitada tuleb, on kindlasti osa lapsevanematele teadmata info. Samuti see, et tuulerõugete vastu on võimalik (ja teatud puhkudel vägagi soovitatav!) lapsi ja ka täiskasvanuid vaktsineerida. Eriti oluline on see fertiilses eas noorte naiste puhul, sest rasedusaegne tuulerõugete põdemine võib kurvalt lõppeda.
Arstiga võib telefonitsi kontaktida, kirjeldada häda ja sellega kaasuvat. Küll arst siis nõustab, mida edasi teha.