Selleks et saada eurooplased meelt avaldama, on vaja väga palju pingutada. Tappes Prantsusmaal inimesi, said sellega hakkama terroristid. Kahjuks. Hukkunute surm mõjutab omakorda teisi elusid ja tegelikult võib öelda, et pärast rünnakut Charlie Hebdo ajakirjale on kogu meie maailmajao enesetunnetus taas kraadi võrra muutunud.
Räägitakse euroopalikest väärtustest, mis vajavad kaitsmist. Nende eest on läinud marssima poliitikud ja kultuuritegelased. Ei oleks arvanudki, et meil võib leida sellist riikideülest ühtsust mujal kui banketisaalides, kus deklameeritakse protokollilisi viisakusavaldusi.
Küsimus on niisiis inimõigustes ja vabadustes. “Vabadus kõigest ja kõigist” on tänapäevase läänlase elumoto. Miski ei tohtivat olla nii puutumatu, et selle üle ei tohiks irvitada ja seda mõnitada.
Künism ja kritikaanlus ei ole väärtused
Sellega seoses meenub üks aastatetagune konverents. Rääkisin seal aatekaaslaste-teoloogide keskel anekdoodi põrgust, kus jubedates piinades kisendavad luterlased, keda sunnitakse ikoone suudlema. Veel hirmsamalt oigavat kalvinistid, keda kästakse himustada võõraid naisi, ja kõige krooniks on liha luudelt lahti kangutav võigas hädakisa anglikaanide kõridest, kui neid sunnitakse supilusikatega magustoitu sööma.
Nali oli igati õnnestunud ja ametivennad pugistasid naerda. Ainus, kes jäi tõsiseks ja vaatas mulle teravalt silma, oli ortodoksse kiriku piiskop Gruusiast, kes küsis: “Kas teil Eestis tehakse inimese pääsemise ja hukka minemise asjus nalja?”
Gruusia ülemhingekarjase reaktsioonis väljendus arusaam kadumatust inimhingest, mille põrmutallamise ja hukka- saamise eest vastutab inimene ise. Inimese sõnad, teod ja mõtted vormivad teda ja lähikondlasi olenevalt sellest, kuidas igaüks meist oma sõnu, mõtteid ja tegusid filtreerib. Mõtegi mõjutab meie elu. Piiskopi küsimuses väljendus Kiriku hool temale usaldatud hingede eest, sest kui Kirik ei tegele nendega, peavad selle eest vastust andma piiskopid ja vaimulikud.
See nõue laieneb kõigile, kes on andnud vande elada ja töötada inimeste hüvanguks, olgu kas või ministri või parlamendiliikmena.
Meie ajal ei ole keskmisel eurooplasel usuküsimustega enam suurt asja. Igaüks on iseendale mõõdupuu, kohtumõistja ja motivaator. Sellist suhtumist on inimestel väljaspool läänemaailma raske mõista, sest ekslik ja piiratud inimene ei pruugi ilma nõuandva hääleta teha mõistlikke otsuseid. Seda on neile selgeks teinud eelkäijate elukogemus. Neile on selge seegi, et on asju, mille suhtes ei ole viisakas keelt teritada, olgu tegemist siis kas või mõne teise kultuuri iseärasustega.
Kogu lugupidamise juures Pariisis hukkunute ja nende lähedaste vastu pean nõustuma nendega, kes ei kiida heaks muslimite tõekspidamiste mõnitamist. Minagi ei ole nõus paljude tõekspidamistega islamis, ent olen kindel, et parim moodus oma seisukohti selgitada on dialoog. Dialoog tekib aga siis, kui suhtluspartneritel on üksteisele midagi öelda, kui on ühtne alus, millelt lähtuda.
Dialoog tekkis meil ajateenistuses usbekiga, kes respekteeris minu soovi saada pastoriks. Mõistmist ei tekkinud tal nende kaasteenijatega, kes korraldasid talle keretäie, kuna ta jätkas mitmetest hoiatustest hoolimata oma riituste sooritamist.
Üksteisemõistmine tekkis araablastest töökaaslastega eelmises töökohas Helsingis, kes respekteerisid minu usulisi veendumusi ega tõstatanud kunagi teemat islami ülimuslikkusest kristluse üle. Küll aga distantseerisid nad end nendest lällutavatest kolleegidest, kelle pea ainsaks elumõtteks oli vabal päeval lont korralikult põrrama panna ning kes irvitasid küüniliselt kõige üle, millega nad kokku puutusid. Kõige, välja arvatud iseenda üle.
Künism ja kritikaanlus ei ole väärtused. Nende pinnal ei või iial tekkida respekteerivat suhtumist elukeskkonda, milles viibime oma maise elu jooksul. Läänlaste ükskõiksus elu üleval pidavate ja edasi viivate väärtuste osas ei tekita muslimites mingisugust vajadust õppida lähemalt tundma läänlase hingeelu.
Üsna laialt on tuntud Ühendriikides levinud Muslimivennaskonna asutaja, peaideoloogi ja Al-Qaeda “vaimse isa” Sayyid Qutbi kogemus. Oma raamatus “The America I have seen” (“Ameerika, mida olen näinud”) kirjeldab ta õpingutel kogetut ning pidi tõdema, et see ühiskond oma põhimõttetusega ja käest läinud eneseimetlusega ei ole seda väärt, et näiteks moslem võiks sellest leida miskit, mida omaks võtta. Qutb oli muidugi radikaal, ent tema tõekspidamised kujundati läänlaste eneste poolt.
Provokatsioonid sõnavabaduse kattevarjus
Aastal 1219 viibis Assisi Franciscus koos ristisõdijatega Egiptuses, kus eurooplased üritasid hõivata Niiluse-äärset Damietta linna. Franciscus võttis ette teekonna sultan al-Kamili juurde, kes oli kuulsa Saladini, Egiptuse ja Süüria esimese sultani sugulane. Al-Kamili poolehoiu võitis ta, lükates tagasi suure rahasumma ega avaldanud nördimust nende sultani sõjameeste peale, kes olid munka eelnevalt peksnud. Al-Kamil vestles Franciscusega paari päeva jooksul hea meelega, kuigi kumbki ei suutnud teist veenda oma vaadete õiguses. Viljad tulid hiljem – kui ristisõdijad olid kaotanud kõik oma alad Palestiinas, oli frantsiskaanlaste ordu ainus, kellel lubati Jeruusalemmas pidada üleval palverändureid teenindavaid hospiitse. Sultanid olid veendunud, et Franciscuse järgijad on põhimõtetega inimesed, kelle sõna ja lubadusi võib usaldada, sest nende taga ei ole pelgalt kõikuv inimmeel.
Mõeldes Pariisis toimunu peale, tahan tuua lugejateni ühe Charles Philippe Marie Louis d’Orléans`i, Anjou hertsogi arvamusavalduse: “Ma lähen vastuvoolu emotsioonidega ning eristan end liikumisest “Mina olen Charlie”… sest see leht põlgab kõiki arvamusi peale oma isikliku. See on leht, mis sõnavabaduse kattevarjus lubab endale provokatsioone. Charlie Hebdo on agressiivne väljaanne, mis külvab vihkamist religioonide vahel, nimetades seda huumoriks. Charlie Hebdo on Euroopa ateistliku kogukonna võrdkuju, kes austuse ja vendluse asemel solvab ja sünnitab vaenu inimeste vahel sõltumata nende rassist, nahavärvist, religioonist. Seega ma keeldun osalemast Charlie’t pooldavas “vabariiklikus pühas liidus”, sest ma ei mõista, mida ma peaksin kaitsma.
Ma ei näita üles lugupidamatust hukkunud karikaturistide mälestuse vastu. Ei ole piisavalt sõnu, et väljendada õudust lehetoimetuse vastu toime pandud kallaletungi osas. Ma mõistan hukka selle barbarliku akti ja väljendan oma sügavaimat kaastunnet hukkunute lähedastele. Ma mõistan hukka selle silmakirjaliku katse tekitada ühtsustunnet inimeste seas, kes seda lehte ei ole elu sees lugenudki. Austada ohvrite mälestust – jah. Anda au Charlie Hebdo’le – ei”
Roland Tõnisson
Kuressaare Püha Nikolai kiriku preester
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Artiklis on 2 mokaotsast lauset, et ei poolda küll vägivalda jne ja siis ülejäänud artikkel pajatab sellest et tegelikult tapetud karikaturistid olid ikkagi ise süüdi. Pimedal keskajal oli see muidugi normiks, mistõttu seda pimedaks keskajaks kutsutaksegi. Teie kiidetud salliv Jeesuke, tsiteerides tundmatut autorit, pöörleb oma hauakoopas selliste tõekspidamiste tõttu nagu segane umbluu.
Huvitav, miks igasugused usutegelased tunnevad ennast pilapiltide pärast solvatuna? Solvata saab ainult nõrka ja ebakindlat indiviidi. Normaalne, täiskasvanud ja terve närvikavaga inimene kehitab õlgu, keerab selja ja ütleb, et igaühel on oma arvamus. Usklikud kipuvad unustama, et nende usk ja mütoloogilised tegelased on pühad ainult nende endi jaoks.
Kuigi tegemist on satiiriajakirjaga, on raske mõista, kes on see publik, kellele need mõned räigemad Charlie karikatuurid mõeldud olid. Võibolla ületasid nad teatud piltidega ka lihtsalt hea maitse piiri. Kindel on aga see, et ühe teatud usulahu esindajad läksid kaugelt üle igasuguse piiri ja see ei lisa austust ühegi “solvatud” religiooni vastu.
Olen ateist, ent preestri arvamuslooga täiesti nõus. Kellegi mõnitamine selle eest, et ta ei ela, käitu ega usu nii nagu sina, vaid teisiti, ei ole sõnavabadus. Need, kes tõusid Charlie kaitsele, on ju siis põhimõtteliselt ka näiteks koolivägivalla poolt – eks neile ole ju mõne klassikaaslase alandamine pideva pilkamisega samuti sõnavabadus.
Mis on inimeksistentsi alus? Millele baseeruvad põhimõtted ja vabadused? Kumb oli enne-ELU või USK?
Kuressaare Püha Nikolai kiriku preestri Roland Tõnisson’i kirjutatu on nii õige, et kindlasti pean vajalikuks neid toetada. Ka mina ei ole Charlie…
Keegi meist ei ela usuta, kõigil meil on Jumal: kellel vaimne, kellel monetaarne.
on jumalate teotamine olnud kõige suurem kuritegu
Me teeme oma valikud elus ise. Nii tegi ka Charlie Hebbo peatoimetaja õeldes: enne suren püstisesistes kui elan põlvitades.
Mitte keegi ei tohi teiselt elu võtta, see on elunormiks tõelisel kristlasel, ateistil, muslimil..Alati leidub nn. kõige õigemaid, kes otsustavad- poon ja lasen.Sama kehtib ka mõnitamiste kohta.
Preestri artikliga 100% nõus.
Eks see prantslane tunne end ülisuurrahvana, kadunud impeeriumi järglasena ja arvab endast vahel liiga palju. Sellega kaasneb paratamatult ülbus, mis toob teadagi mida endaga kaasa.
Tegelikult me ei tea selle loo tagamaid. Me ei saa teada, kes need nn. terroristid tegelikult olid, kes tegelikult olid niiditõmbajad ja mis oli selle loo tegelik tagamaa. Võib-olla hakkab tasapisi midagi pudenema tõest, aga tervikpilt jääb ikkagi väga pikaks ajaks varjatuks. Poleks mingi probleem olnud neid nn. terroriste ka elusalt kinni võtta, aga nagu sellistel juhtumitel ikka – kõmm maha ja vaikus kõiges edasises.
“Kellegi mõnitamine selle eest, et ta ei ela, käitu ega usu nii nagu sina, vaid teisiti, ei ole sõnavabadus. ” – tõsi küll, kuid ateist ei ole vist kursis, et koloniaalideoloogiatest läbiimbunud usuorganisatsioonid on seda alati siin põlisrahva suhtes kasutanud.
Jumal, kes vajab kaitset (ja veel relvaga), see on ebajumal.
Olen samuti preester Rolandiga 100% nõus. See on äärmiselt vajalik seisukohavõtt. Mõistes hukka selle jubeda veretöö, peaksime ometi vaatama teo motiivide poole ja küsima endilt – miks? Need kes arvavad et sõnavabadus on valikuteta mõnitamine ja ilkumine kõige üle, on millestki väga valesti aru saanud. Vaatamata kõigele, peaksime suutma eristada huumorit ja nalja näkku sülitamisest. Tunnen sügavalt kaasa hukkunute peredele ja lähedastele, aga ma ei ole Charlie.
valmistatakse pinnast moslemite ründamiseks tuumarelvadega.
Sõnavabadust on hakatud pidama kõikelubatavuseks . Mina arvan , et sõnavabadus on eelkõige VASTUTUS OMA SÕNADE EEST !!! Ja oma sõnade eest vastutust tundev inimene juba iseenesest hoidub räigetest solvangutest ükskõik kelle aadressil . Kellegi — millegi kritiseerimine ei tohi muutuda räigeks sõimuks või satiiri nime all võigaste piltide joonistamiseks . Kriitika on ja jääb ,sest toob välja elu valukohad , mis vajavad korrastamist , kuid see peab olema argumenteeritud ,faktipõhine , mitte räigelt solvav . Kuid ilmselt on see eetiline piir inimeses eneses .
Paar näidet :
1. Hiljaaegu sunniti üks minister lahkuma , kuna nimetas teist ministrit “sisserändaja pojaks” . Kõik ju õige , kuid “sisseräändaja poeg” pidas seda solvanguks ja tagajärg—– nn.solvaja pidi ametipostilt lahkuma .
Kuhu jäi antud juhul sõnavabadus ??? 2. Kohtusse kaevati ajakirjanik , kes nimetas tuntud isikut “rongaemaks”.
Kuhu jäi antud juhul sõnavabadus ???
Ehk sõnavabadusel on EETILISED PIIRID !!
Seega – sõnavabadus on vastutus oma sõnade , satiiriliste piltide ,igasuguste üleskutsete eest !!
Mõrvareil ei ole õigustust .
Kuid ületades eetilisi piire ,peab arvestama , et eluga võivad maksta ka hoopis kõrvalised inimesed .
Mina ei ole Charlie !
Mul on hea meel, et Kuressaare on saanud endale juurde ühe julge ja mõtleva inimese. Aitäh Teile selle artikli eest, hr. Tõnisson.
Vaadates telekast moslemite vastaseid demonstratsioone Saksamaal ja seda suurt Pariisi marssi kogunisti riigipeade osavõtul, on minul tekkinud tõsine hirm natsismi taassünni ees.
Nagunii tundub juba, et Saksamaa võrdub Euroopa Liiduga. Merkel muudkui kamandab Euroliidu nimel.
See on muidugi ainult minu subjektiivne arvamusavaldus.
Vabadus tähendab seda, et inimene võib teha kõike…kuni ta ei häiri kaasinimest, kellel on ka vabadus tunda end hästi. Sellisel teine-teisest lugupidamisel põhinebki vaba ühiskond. See kehtib ka sõnavabaduse kohta. Kaasinimese solvamine, mõnitamine, alandamine ei ole vaba ühiskonna tunnused See on tõesti kõige ehtsam koolikiusamine
Toetan preestri mõtteavaldusi. Infantiilsus võtab Euroopas võimsust ja see on kurb.
See on küll väga demagoogiline väide. Mitte Jumal ei vaja kaitset, vaid inimlikkus. Kujutage ette, et olete armunud ilusasse neiusse, lausa jumaldate teda, ja siis üks karikaturist, “sõnavabaduse” jünger, avaldab temast sellise karikatuuri, nagu selles lollis pilapildikogumikus. AH? Kas ütlete ka, et “see pole mingi armastus, mis solvub armastatu teotamisest”? Või tunnete, et võtaks ka automaadi? Sest seda pilti EI SAA ENAM ära kustutada!
soojalt kuulata-vaadata kell 16.00 TTV saadet MÖTLEME TAAS.
Vaadake mis toimub Ukrainas, kuidas seda nimetatakse, kus on need suured protestid ja protestimarsid. See Prantsusmaal toimunu on köömes selle kõrval, mis Ukrainas praegu toimub.
Kui need moslemid poleks oma põlvkondadega euroopasse roninud ja elanud omal maal poleks praegu mingit probleemi. Probleemid on ja jäävad! Kui Rootsis on 50 rajooni, kuhu ametnikud ei taha minna, kardavad, siis milles on sealne probleem ja millal seal midagi üle keema hakkab?
Praegu toimuv on suur näitemäng, konfliktid moslemite vahel jäävad, need ei pruugi olla karikatuurid, aitab juba näiteks meil siin ainult sealihast!
Küsin ausalt.Kes on need kes peavad ennast ateistideks?Kas need kes 1917 a.Venemaal tapsid ja hävitasid nelja aastaga 20 miljonit.Või äki need kes 1940 aastal Kuressaare lossihoovis õigust mõistsid,või praegu oma pedepropaganda kõrgetelt tribüünidelt perekonda teotavad.Teeme nii et rahvust ei nimeta.
Igal riigil ja rahval on õigus elada oma territooriumil oma põhimõtete järgi. Kui mujalttulnutele need reeglid ei meeldi, on ainuke võimalus lahkuda. Ükski religioon ei ole siin ilmas pääsenud kriitikast ja pilamisest, ei pääse ka islam. Tuleb ainult osata piiri pidada. Näiteks pilt konkreetsest palvetavast moslemist ei ole naljakas. Kui aga religiooni põhimõtted ei ole mingis riigis vastuvõetavad, siis on mõistlikum neid pilada kui et jõuga maha suruda.
vaevalt, et tead muslimite usust rohkem, kui seda, et nad ei söö sealiha. Antud loo tapjad olid tavalised pätid.Hitleri kummardajatel oli ka püksirihma pandlal sõnum- Jumal on meiega.
“Je suis Charlie”.
Sellega on minu poolt kõik öeldud. Ma kaitsen demokraatlikke väärtuseid.
Ka artikli kirjutaja on teisi kirikutegelasi provotseerinud usuteemaliste naljadega kuid üheski demokraatlikus riigis ei ole see aluseks omakohtule ja grupimõrvale. Meie kultuuriruumis on vastuseks naer või kui pilamisega liiale minnakse siis kohtusse pöördumine.
See seisukoht on samaväärne vägistamisjuhtumitele kus tihti mõistetakse hukka nii vägistatu kui vägistaja. Muster on sama ja taunin sügavalt demokraatlikke õigluspõhimõtteid hukkamõistvaid seisukohti.
Ajakirjanikud, palun joonistage karikatuure edasi. Ja vahetevahel võite mind ka uuesti “ristisõdijaks” kutsuda, kuid palun leppige selles eelnevalt minuga kokku.
Kulla kodanik, sul on asjad päris sassis! Mis natsism?!Saksamaa suured meeleavaldused ei olnud ju moslemite vastu ja näha Euroopa riigijuhtide mälestusmeeleavalduses natsismi – mis su peas õige toimub?!
on sul ikka kõik “kodus”?
Kas sul on kõik selle mõrva asjaolud teada – kes relvad andis?, kes mehed ette valmistas? jne. Need nn. terroristid vaikivad nüüd igavesti ja ei ütle , kes nende taga tegelikult olid. Mitte midagi ei juhtu niisama.
Võib-olla on sulle ka demokraatlik väärtus ka see, kui keegi tuleb ja sulle tänaval näkku sülitab ning sa tänad teda tähelepanu eest. Ehk mõtleks asja üle pisut laiemalt.
Võib-olla olidki pätid, kuid nende taga oli võimas süsteem ja organisatsioon, mis neid ära kasutas.
Mul on tunne, et nii artikli autor kui ka paljud siinsed kommenteerijad püüavad üles näidata mõistmist ja leebust moslemikultuuri vastu, muid millegipärast ei taha sedasama lubada prantsuse kultuurile ehk sellele kultuurile, mis sünnitas Charlie Hebdo ja millele on omane prantsuse huumor.
Ja kõigele lisaks – et ühte väljaannet hukka mõista, peaks olema seda ikka üsna palju lugenud.
Ei usu ma, et Kuresaare preester ja siinsed hukkamõistjad on Charlie Hebdo lugejad.
Preili/proua Krista võiks mõista, et on suur vahe üksikisiku solvamisel ja ideoloogia (antud juhul usu) üle naljaheitmisel.
Ja ei maksa läägelt nämmutada eetika üle, kui daam ise ei ole prantsuse satiiriajakirja lugeja.
Kirjutada võiks ikka asjadest, mida ise tead!
Kahju, et sina prantsuse politseis ei tööta. Oleksid Kalašnikovi-vennad ilusti kinni võtnud.
Karikaturist ei avaldanud karikatuuri mitte konkreetsest imeilusast neiust, vaid üht usku levitanud prohvetsist. Need ei ole võrreldavad asjad. Konkreetne üksikisik ja ideoloogia.
Väga hea konkreetne ja arutlev kirjutis.
12 jaanuari Uudis+ saates oli Lauri Hussari külaliseks teoloogiadoktor Peeter Espak ja saatejuht tõstatas küsimuse: ”Islamiterrorism – kas äärmuslus saab alguse ka usudogmadest või on põhjus mujal”. (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2429331 , jutu algus natsa peale kuuendat minutit).
Peeter Espak selgitas, et ei saa vaadata eraldi islamiterrorismi – terrorism on terrorism.
Peeter Espaki jutust sai teha aga väga huvitava järelduse — usklike on tegelikult palju rohkem, kui arvata. On suur grupp inimesi kes usuvad, et jumalat ei ole olemas. Ka ateism on teoloogia mõiste ja erinevad usud ja usundid, sealhulgas ka ateism, ei ole agressisvsed, kui arutlev lähenemine ei asendu dogmaatilisega.
Siit kommentariumist leiab ka just arutlevaid kommentaare.
Charlie Hebdo ajakirja toimetuses toimunud tapatöö oli lihtsalt kuritegu, mil pole mingit seost demokraatlike euroopalike väärtustega, sest demokraatlike euroopalike väärtustega ei lähe aga kokku Charlie Hebdo ajakirja poolt tallamine teiste inimeste usulistel tunnetel. Euroopalike väärtuste hulka ei kuulu dogmaatiline õigus kõige ja kõigi üle irvitada ja kõiki ja kõike mõnitada. Kui asi oleks teisiti, siis näiteks Eesti ajakirjanduseetika koodeks ei lähtuks ja koguni vastanduks euroopaliste väärtustega. Kahjuks islamit mõnitavate piltide avaldamist ”euroopalike väärtuste kaitse” nime all just kutsutakse üles tegama — tegu ei ole ju huumoriga vaid otsese ning teadliku rünnakuga millegi vastu.
Austada ohvrite mälestust – jah.
Ma ei ole Charlie!
Endiselt olen arvamusel et teie Jeesuke pöörleb, kuna ta isegi enda tapmise peale ei läinud endast välja. Nüüd aga ühed hullud lähevad paari pildi peale pöördesse ja meie jeesuksekummardajad aga kiidavad takka.
Õigus on ühel Charlie Hebdo karikatuuril, mis väidab et raske on kui sind armastavad idioodid.
Jumal tänatud,et me elame nüüd vabal maal ja saame hirmuta avaldada oma arvamust ja diskuteerida!Ja ma olen kindel,et mitte keegi ei lähe selle artikli avaldamise pärast Saarte Hääle toimetust maha laskma! Ma ei ole Charlie!Igavene mälestus hukkunutele!
Ei soovita. Nn. teine eesti räägib seal sapist juttu, Savisaare valvsa pilgu all. Pealekauba on see jutt tagurlik.
Intellektuaalsest huvit olev vahest vaadanud ja huumorisaatena seni ok kuni paha hakkab.
juba pannakse vangi,kes ei naera koos ”satiirikutega”