Taritu külas jäi šaakal auto alla (11)

OOTAMATU KOHTUMINE: Taritus elava jahimehe Reigo Toompuu auto ette jooksnud loom osutus šaakaliks. Eelmisel aastal hundi lasknud mees arvas, et varsti on šaakal meie metsades tavaline jahiloom. Foto: Tambet Allik

OOTAMATU KOHTUMINE: Taritus elava jahimehe Reigo Toompuu auto ette jooksnud loom osutus šaakaliks. Eelmisel aastal hundi lasknud mees arvas, et varsti on šaakal meie metsades tavaline jahiloom. Foto: Tambet Allik

Laupäeva õhtul kella seitsme ajal Taritu külas jäi Reigo Toompuu auto ette tundmatu loom. “Kaks seapõrsast lidus ees. Esimese hooga arvasin, et ajasin naabri koera alla. Ehmatus oli suur,” rääkis Toompuu eile.

Lähemal uurimisel avastas Lümanda jahiseltsi liige, et auto alla jäänud loom meenutab välimuselt küll rebast, aga sarnaneb pigem hundiga.

“Ise olen hundi lasknud, hunt ta küll polnud. Helistasin siis jahiseltsi juhatajale. Ta käskis näha tuua,” ütles Toompuu. Õhtul ei saadud enam ühtegi eksperti kätte. Interneti andmetel peaks täiskasvanud šaakal kaaluma umbes 20 kilogrammi. Taritu oma kaalus aga vaid 12 kilo. Turjakõrguseks mõõdeti loomal pool meetrit.

“Vahest ta selline kaks-kolm aastat vana isasloom on,” pakkus Reigo Toompuu. Šaakali ulgumist polnud seni keegi metsas kuulnud. Ka polnud jahimehed ses piirkonnas šaakalijälgi näinud. “Käpa esimesed padjad on šaakalil südamekujuliselt kokku kasvanud,” selgitas Reigo. Tema sõnul läheb loom nahastamisele, tõenäoliselt Pärnusse. Naha laseb ta ära parkida. Lihakeha saadetakse aga uuringuteks mandrile.

Pühapäeval käis looma uurimas keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi. “Võib kindlalt öelda, et tegemist on šaakaliga,” kinnitas Talvi.

Seda, kas tegemist on ainueksemplariga Saaremaal, ta öelda ei osanud. “Šaakalid on küll karjaloomad, aga asurkonna servas võib olla ka ringihulkuvaid või karjast ära aetud isendeid, aga see on vaid spekulatsioon,” rõhutas Talvi. Tema sõnul on esmamulje põhjal tegemist elujõulise isasloomaga, kellel on korralik talvekasukas.

Looma rümp läheb keskkonnaagentuuri imetajate uurijatele, kes Eestis selliseid andmeid koguvad. Esmalt vaadatakse mao sisu, selgitamaks, millest loom meie tingimustes toitus. Teiseks määratakse hambalõike järgi looma vanus.

Laiema uuringuga saab teada, kust šaakalid meile tulnud on. Võimalik levikutee on läbi Läti, Valgevene, Ukraina Musta mereni, kus on teadaolev suur levila. Teine suund on rohkem edela poole läbi Poola ja Slovakkia Austriani, kus on samuti selle liigi püsiasurkond. Kolmas võimalus oleks, et tegemist on sissetoodud või vangistusest põgenenud isendiga.

Talvi teada on šaakal väikekiskjale omaselt toidu suhtes leplik kõigesööja. “Kellest jõud üle käib, selle murrab. Ennekõike hiiri ja linde. Kui pole liikuvat saaki, otsib tõukusid või putukaid ning ei ütle ära ka taimsest toidust, näiteks marjadest,” loetles looduskaitsespetsialist. Võimekuselt ja jõult jääb šaakal hundi ja rebase vahepeale. Kährikust on ta tugevam.

Tõnu Talvi andmetel on šaakalipere eluala suhteliselt väike ja nad on paiksed loomad. Karjast eraldunud üksikisendi liikumisala võib olla aga väga suur. “Siis ta otsib sobivat elupaika ja kaaslast,” selgitas Talvi.

Tõenäoliselt saab šaakalist lähitulevikus meil tavaline jahiloom. Seni ta jahiloomade nimekirjas pole. Kuid Läänemaale on šaakali laskmise lube juba antud.

Print Friendly, PDF & Email