OOTAMATU KOHTUMINE: Taritus elava jahimehe Reigo Toompuu auto ette jooksnud loom osutus šaakaliks. Eelmisel aastal hundi lasknud mees arvas, et varsti on šaakal meie metsades tavaline jahiloom. Foto: Tambet Allik
Laupäeva õhtul kella seitsme ajal Taritu külas jäi Reigo Toompuu auto ette tundmatu loom. “Kaks seapõrsast lidus ees. Esimese hooga arvasin, et ajasin naabri koera alla. Ehmatus oli suur,” rääkis Toompuu eile.
Lähemal uurimisel avastas Lümanda jahiseltsi liige, et auto alla jäänud loom meenutab välimuselt küll rebast, aga sarnaneb pigem hundiga.
“Ise olen hundi lasknud, hunt ta küll polnud. Helistasin siis jahiseltsi juhatajale. Ta käskis näha tuua,” ütles Toompuu. Õhtul ei saadud enam ühtegi eksperti kätte. Interneti andmetel peaks täiskasvanud šaakal kaaluma umbes 20 kilogrammi. Taritu oma kaalus aga vaid 12 kilo. Turjakõrguseks mõõdeti loomal pool meetrit.
“Vahest ta selline kaks-kolm aastat vana isasloom on,” pakkus Reigo Toompuu. Šaakali ulgumist polnud seni keegi metsas kuulnud. Ka polnud jahimehed ses piirkonnas šaakalijälgi näinud. “Käpa esimesed padjad on šaakalil südamekujuliselt kokku kasvanud,” selgitas Reigo. Tema sõnul läheb loom nahastamisele, tõenäoliselt Pärnusse. Naha laseb ta ära parkida. Lihakeha saadetakse aga uuringuteks mandrile.
Pühapäeval käis looma uurimas keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi. “Võib kindlalt öelda, et tegemist on šaakaliga,” kinnitas Talvi.
Seda, kas tegemist on ainueksemplariga Saaremaal, ta öelda ei osanud. “Šaakalid on küll karjaloomad, aga asurkonna servas võib olla ka ringihulkuvaid või karjast ära aetud isendeid, aga see on vaid spekulatsioon,” rõhutas Talvi. Tema sõnul on esmamulje põhjal tegemist elujõulise isasloomaga, kellel on korralik talvekasukas.
Looma rümp läheb keskkonnaagentuuri imetajate uurijatele, kes Eestis selliseid andmeid koguvad. Esmalt vaadatakse mao sisu, selgitamaks, millest loom meie tingimustes toitus. Teiseks määratakse hambalõike järgi looma vanus.
Laiema uuringuga saab teada, kust šaakalid meile tulnud on. Võimalik levikutee on läbi Läti, Valgevene, Ukraina Musta mereni, kus on teadaolev suur levila. Teine suund on rohkem edela poole läbi Poola ja Slovakkia Austriani, kus on samuti selle liigi püsiasurkond. Kolmas võimalus oleks, et tegemist on sissetoodud või vangistusest põgenenud isendiga.
Talvi teada on šaakal väikekiskjale omaselt toidu suhtes leplik kõigesööja. “Kellest jõud üle käib, selle murrab. Ennekõike hiiri ja linde. Kui pole liikuvat saaki, otsib tõukusid või putukaid ning ei ütle ära ka taimsest toidust, näiteks marjadest,” loetles looduskaitsespetsialist. Võimekuselt ja jõult jääb šaakal hundi ja rebase vahepeale. Kährikust on ta tugevam.
Tõnu Talvi andmetel on šaakalipere eluala suhteliselt väike ja nad on paiksed loomad. Karjast eraldunud üksikisendi liikumisala võib olla aga väga suur. “Siis ta otsib sobivat elupaika ja kaaslast,” selgitas Talvi.
Tõenäoliselt saab šaakalist lähitulevikus meil tavaline jahiloom. Seni ta jahiloomade nimekirjas pole. Kuid Läänemaale on šaakali laskmise lube juba antud.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Täpselt minu koer.Ma pean te käest täna küsima,kas ta äkki sakaale ei ole.
Olgu ta pärit Lätist v kus iganes aga kuidas ta Saaremaale sai?
Tegemist on väga visa ja alatu kiskjaga,kes teeb endast tunduvalt suurema looma liikumisvõimetuks ja alustab looma söömist sageli elusast peast.Kui ta on sisse toodud kähriku hävitamiseks,siis hävitab ta ka kitsed ja metssea põrsad.Meil talle looduslikke vaenlasi ei ole,isegi hundi jaoks on ta ilmselt liiga väle.
Hea küsimus! 12-13 aastat tagasi elasin Valjala valla maadel. Rebaste igakevadine teema oli maja lähedal heinamaal “pulmi” pidada. Hoidsin seltskonnal silma peal, et mõnel pulmalisel ei tuleks pähe mõnda kana peolauale rabada. Ühel päeval märkasin, et keegi veel jälgib mängu. Tegelane istus suure kõrge kivi otsas, minust nii 200- 230 meetrit eemal: sellelt kauguselt tundus küll rebase moodi, kuid karv polnud just päris “see” ja rebase jaoks olid jalad ka kuidagi pikavõitu – kuidagi imelik “rebane” tundus. Sai ka tuttav jahimees kaema kutsutud. Tulemuseks jättis mõni kanavaras oma elu, kuid seda “imerebast” tabada ei õnnestunud. Vahepeal elu-olu muutunud ja toona nähtu samuti, kuid kui hakkasid tulema uudised saakalites, sai selgeks keda tookord nähtud sai.
Võtnud siis hoog maha ja jäänud seisma, kui näed. et loomad teel. Aga noh, loodusevõõras inimene, mis seal ikka tahta!
Tõnu Talvi andmetel on šaakalipere eluala suhteliselt väike ja nad on paiksed loomad.
“Ma arvan kindlasti, et šaakalil on koht Saaremaal ja ta peaks siin liigina elama. Me saame rääkida ühest šaakaliperekonnast, kes ka sigib” leidis keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.
Lo0duses pole rohkem”alatuid”kiskjaid peale inimese. Palun ära seda suurte loomade taolist jahtimist šaakali süüks aja, nii teeb vahel hüäänkoerte kari.
šaakli menüü: Ta eelistab pisiimetajaid ja linde süüa, aga ta püüab ka sisalikke, madusid, konni, uimaseid kalu, rohutirtse, mardikaid ja teisi putukaid, tigusid jne., samuti raipeid ja suurkiskjate saagijäänuseid. Külade läheduses näppab ta kanu, talvel talvituvaid veelinde, aga neid saab ta kätte ainult siis, kui veekogud on kinni külmunud. Ta sööb palju puuvilju ja marju, sealhulgas viinamarju, arbuuse, meloneid, taimesibulaid ja suhkruroo juuri.
veidi kummaline et ta just jahimehe auto alla jäi..
Kummaline on laibaga poosetada… saaks aru, et osavalt kütitud trofee loom.
http://ilmajaam.postimees.ee/3039639/eestis-on-viimastel-kuudel-otsa-leidnud-kolm-saakalit