Kalmuveere mõtisklused (1)

Helle KahmMõnnuste kalmistu on rajatud 1851. aastal Kihelkonna õigeusu kogudusest eraldatud Mõnnuste (Kärla) Jumalailmumise koguduse vaeste matmispaigana. Kohalike kõrvale on kalmistule maetud üle tuhande Sõmera ja Kogula hooldekodu omasteta lahkunut.

Ridamisi kõrgete saledate mändidega seisavad okastega kaetud ebatasasel pinnasel madalad, üksteisega äravahetamiseni sarnased hauakivid. Tekst tähiskividel on loetamatu, paljud kivid jäädavalt purunenud või kadunud. Aeg kalmul on peatunud.

Tuul vaibub hetkeks, enne kui tontliku kaarega üksiku külastaja juustesse klammerdub ja halastamatud külmakombitsad ihusse surub. Vari võtab hapra uudishimuliku inimese embusse, sosistades uimastavaid mõttekilde üksindusest ja valust, lõpu olematusest. Meelevalla valule alla vandunud olendid minevikust, lükatud emaüsast välja asemeid täis tubadesse, arusaamatuses olemise imest, paigast paika kalmuni kulgenud.

Nõuavad vastuseid

Liivane ase on pehme, vaim haigusest vabanenuna kiivalt paigale jäänud, oskamata leida teeotsa taevaste taha. Rahutu hingevarjude mass küünitub puudutama üksikuid kalmule eksinud soojust kiirgavaid olendeid.

Vari tiheneb, täidab nähtava, libisedes soojusele lähemale, nõuab vastuseid. Elu ja surm on selles paigas ajatu, külm rõskus on asendunud kibeda mõistmatusega, mis on olemine, milleks või kellele. Vabadus ja kammitsaist vabanemine ei ole andnud teed vastustele, olemise mõistmisele.

Kõrgete mändide all üksteise kõrval vaimus libisedes ei ole kaitstud ka maapinnast välja siuglevad roomajad. Kuid vonkleva mao, kärnase konna ja inimese mõtted olemisest annavad erinevaid vastuseid. Hingede puudutus tõmbab tühjaks kõik elava, tekitades soovi paigast kaugemale pääseda, et omaenese olemisega instinktide või olemasoleva mõistmisega toime tulla. Kuid liikumine koolnute viimses asupaigas, külg külje kõrvale lükatud, kümnete sadade, vaimuna tõusnud ihude keskelt ei ole enam nii lihtne, kahjutunne ja hirm halvavad liikumise ja naelutavad kohmetu elusädeme paigale. Sosistatavad. Põske jääkülma noana kraapiv halin jääb vastuseta, tuues kaasa lainena mäsleva püüde siduda saabuja varjudesse.

Kuidas uskuda vabadust nüüd, kui mälestus mineviku olemasolust toob kaasa vaid instinktid täita kõhtu ja roojata, lasta kallata endasse ravimeid, mis viimse sädeme silmist kustutavad. Harvad korrad, kui teadvus avardub ja agressiivsus tabamatut püüda üritab, uhutakse see alasti sinakat nahka külma jämeda veejoaga uhades kloaaki.

Valu valuga mahasurumine võib tänases maailmas olla mõneti minevik, kuid varjude maailmas on see info tundmata. Valu tähendab elusädet, ometi on südametuksed jäädavalt vaikinud ja liivaste küngaste vahel puhub tuul, mis kannab endaga hirmuhalvatust kui keepi. Mida oskab selle peale kosta inimene, vaid küünalt süüdates anuda andestust olnu eest, et pääseda omaenda elunatukesega ja loota iseendaga leppimist. Nähtaval maailmal on liiga palju tegemist tänase endaga, et toime tulla vanade valede ja nähtamatu maailma puudutusega. Nii jääb künklik liivane pind kandma valulikkuse tajutavat, kleepuvat ängi, ootama juhuslikke möödujaid, et neid oma raskusega emmata. Traadiga piiratud aed on kui aegruumis tardunud mustvalge kaader, millel ei ole tähendust ega õigustust olemasolule, aga ta on olemas, täna.

Küünlad kalmudele

Juba viiendat aastat annetavad head inimesed küünlaid, mis asetatakse hoolealuste kalmudele. See on vabatahtlikkusel põhinev ettevõtmine, mida ma ei ole varem nii avalikult välja kuulutanud. Eelmisel aastal jäi aga infot väheks ja küünlaidki kogunes vähe.

Samas on inimesed väga lahked ja tahavad mäletada. Seltskond, kes küünlaid süütamas käib, on enamasti sama, viies aktsiooni läbi ilma igasuguse huvita maise tunnustuse osas, ja see on teinud selle hommiku veelgi erilisemaks.

Head saarlased ja sõbrad. Tänavu 24. detsembril kell 8 asetame kalmuküünlad Mõnnuste kalmistule, kuhu on maetud Sõmera ja Kogula hooldekodu üle tuhande omasteta hinge.

Võta küünal ühes või kui sul endal ei ole mahti kohale tulla, anna meiega kaasa. Andke teada ja tulen küünaldele ise järele, või viige Kuressaare linnavalitsuse sotsiaalosakonda Monika Sarapuu kätte.

Keegi ei tohiks end halvasti tunda, kui ta küünalt ei anneta, küll aga võiksid inimesed siis asetada küünla mõnel teisel kalmistul neile haudadele, kus keegi seda juba aastaid teinud ei ole.

Soovin teile rahurikast jõuluaega.

Helle Kahm
Sõmera Kodu juhataja

Print Friendly, PDF & Email