Viljar Aro: SÜG-i fenomen on ajalugu, tavad ja kord (16)

OMA KOOLI JA KODUKOHA PATRIOOT: “Juured, puu ja latv ei saa olla ise kohtades,” põhjendab Saaremaa ühisgümnaasiumi vilistlane ja direktor Viljar Aro, miks ta tuli pärast ülikooli lõpetamist Saaremaale ja oma kodukooli tööle. Foto: Tambet Allik

OMA KOOLI JA KODUKOHA PATRIOOT: “Juured, puu ja latv ei saa olla ise kohtades,” põhjendab Saaremaa ühisgümnaasiumi vilistlane ja direktor Viljar Aro, miks ta tuli pärast ülikooli lõpetamist Saaremaale ja oma kodukooli tööle. Foto: Tambet Allik

“Kui paljud ei tea kõrgkooli minnes, mis nad pärast lõpetamist tegema hakkavad, siis mina läksin ainult selle mõttega, et tulla pärast ülikooli siia tagasi õpetajaks,” ütleb Saaremaa ühisgümnaasiumis õppinud ja nüüdseks 25 aastat sama kooli juhtinud Viljar Aro, kes tunnistati üle-eelmisel nädalal Tartus toimunud hariduskonverentsil ja -messil aasta haridusjuhiks 2014.

Viljar Aro, mida tähendab teile aasta haridusjuhi tiitel?

Keegi on kusagil öelnud, et edu ei ole mitte autasu, mis sulle antakse, vaid usaldus. Küllap kõik sellised tunnustused on hea märk sellest, et valdkond, milles tiitel antakse, on oluline ja inimesest, kellele see antakse, on olnud kasu selles valdkonnas.

Ega ma päris täpselt teagi, kes mind sellele tiitlile esitas ja mis selgitusega, aga igal juhul tähendab juhi tunnustamine tunnustust kogu koolile. Selle taga on nii õpetajate kui kõigi koolitöötajate aastaid kestnud tubli töö, aga ka hakkajad õpilased ja nende vanemad ning tegelikult kogu kogukond – kõik meid usaldavad saarlased ja loomulikult tuhanded vilistlased.

Te olete väga pikalt olnud Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor. Mis teid selles ametis on hoidnud?

Selle kooli õpetajana läheb mul 35. ja koolijuhina 25. aasta. SÜG-i ajaloos pole tõesti keegi nii pikka aega direktor olnud. Selles mõttes on ka natuke nagu selline hää tunne.

Tegelikult olin ma ikka veendunud klassijuhataja ja aineõpetaja. Aga kui hea sõber Toomas Takkis oli juba paar aastat olnud Kuressaare gümnaasiumi direktor ja oli näha, et tema kool liigub edasi, ja tundus, et meie kool ei liigu nii palju, ärkas mus patriotismitunne. Parasjagu oli meie kooli toonane direktor Veli Varik lahkunud teisele tööle ja nii see algas.

Eks direktori töösse sisse elamine võttis üksjagu aega, aga kuna ma olen ka psühholoogiat õppinud, siis kõik see inimestega suhtlemine, uute ideede väljamõtlemine ja katsetamine ning koos tegemine pakkus huvi. Esimene kümme aastat oli väga põnev. Toona tegeles ka haridusministeerium rohkem iseendaga ja keegi meid ei seganud, saime teha paljusid asju oma parema äranägemise järgi. Nüüd on tunduvalt keerulisem, sest kogu aeg – eriti viimastel aastatel – tuleb ülevalt poolt mingeid korraldusi, ka vastandlikke.

Edasi loe tänasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email