Kuidas panna kaelkirjakut kappi ehk nädal üksinda kodus (1)

Kuidas panna kaelkirjakut kappi ehk nädal üksinda kodusKõik on vist kuulnud absurdianekdooti, kuidas saab külmkappi panna kas elevanti või kaelkirjakut või jõehobu.

No kes ei ole, siis lühidalt jutustades käib see nii, et teed külmiku ukse lahti, võtad elevandi välja, paned kõigepealt kaelkirjaku pea ja kaela, seejärel keha, siis jalad ja siis saba külmkappi ja paned ukse kinni. Mida detailsem ja pikem on lugu, seda naljakam. Tegelikult, ega siin midagi naljakat olegi, lihtsalt absurdne lugu, millele aeg-ajalt oma elust paralleele leiab.

Just täpselt nii möödus minu nädal puhkama sõitnud elukaaslaseta, kui minu majandada jäid vutid-kanad-kuked-haned-part-kitsed-lambad-sead-hobused-nutriad-koerad-kass-pesukaru-jänesed-merisead-toalinnud. Ja muidugi lapsed, ahjuküttega maja, inkubaatoritäis kooruma hakkavaid tibulisi, suverehvidega autod jne, jne, jne.

Paras päevaplaan

Kuigi ma pean end päris hakkajaks piigaks, oli natuke mure ikka: tavalistel päevadel on meil elukaaslasega kõik ilusasti ära jaotatud. Kes viib vanema lapse lasteaeda, kes on teise jõnglasega nii kaua kodus ootamas, kes teeb tuled alla ja kohvi, kes talitab ära linnud, toidab-kasib hobused ja muud pudulojused. Kui ärkame seitsme paiku, on hommikused toimetused läbi umbes üheteistkümneks ja siis saab päristööde kallale asuda. Kuna töötame mõlemad kodus, siis jagame enamasti ära ka selle, kes on lapsega, kes teeb kui kaua tööd, kes teeb söögid, päevased loomatiirud ja õhtused toimetused.

Nüüd siis teen seda kõike nädala jagu ise, sean vaimu juba enne kaasa lahkumist valmis. Ja jään kohe põiepõletikku. Eks ikka stressist ja nädalavahetuse algusest. Õnneks on mul abivalmis sõbranna, kes rohtudega aidata saab, ja sügavkülmas hunnik jõhvikaid. Nõnda algab minu nädal nagu kaelkirjaku toppimine külmkappi.

Nagu kiuste tõusevad lapsed veel varem kui tavaliselt, enne seitset on tuli pliidi all, hommikusöök valmimas. Otsustan, et vanemat last lasteaeda ei viigi: oleme nädala kolmekesi ja saame hakkama! Ja saamegi: varase ärkamisega kaasneb väiksema jõnglase varane päevauni, mis tähendab mulle vähemalt poolteist tundi “vaba aega”.

Laps magama, beebimonitor vööle, kiirelt riidesse. Haaran tühjad puukorvid käevangu, panen need keset hoovi maha ja suundun kähku kaevumajja. 40 liitrit vett, ei parem 80! 20-liitriste ämbritega on see päris hea trenn ja joosta tuleb mitu korda. Ämbritest vesi lendamas, lidun kitsede-lammaste-sigade juurde. Kui kõigil janu täis, hakkan sööke ette seadma. Järgmiseks jänesed-merisead-nutriad. Kurja, nende porgandid on ju ka kaevumajas. Jooksuga üle hoovi tagasi. Ühte kätte ämber porganditega, teise veel vett: kitsede-lammaste jooginõusse jäi ju veel ruumi.

Üks loomaring tehtud, jõuan mõelda, kui linnumajja suundun. Põikan uuesti kaevumajast läbi ja haaran kaasa veel 40 liitrit vett. Linnumajas on asi süsteemne: kõigepealt söök ette, siis vutipuuridest veenõud välja, vana vesi välja, puhas vesi asemele, munad ära korjata, puur kinni ja järgmine puur! Siis väiksed lambi all soojenevad tibud, siis vabalt mööda hoovi ringijooksvad kanad, siis õuetuvid. Sama trall. Kulunud on 45 minutit. Vähemalt.

Hakkan juba hobuste juurde jooksma, kui tuleb meelde, et pesukaru jäi söötmata. Lidun tagasi linnumajja, sest seal on ka pesukaru söök. Nüüd on aeg hobuste jaoks. Nemad elavad meil õues, majast sadakond meetrit eemal karjamaal. Ainult soojaverelised, mära ja varss, käivad külmade või halbade ilmadega tallis. Aga nemad on ainsad, kes vajavad ka regulaarselt suurtes kogustes lisasööta ning käivad seda hommikul ja õhtul teistest eraldi tallis söömas. Võtan jällegi ühe käe otsa ämbritäie vett ning teise ämbri porgandite ja odraga õuehobustele, vean need karjamaale, vihastan vahepeal koerte peale, kes küla poole ajama tahavad panna, võtan oheliku otsa mära ja 4-kuuse varsa.

Varss on kõige ehtsam eesel

Aga varss, kes alles õpib hobusetarkusi, ei taha täna järel käia. Veerand tundi on mul tunne, et mu tulevane sportpüss on tegelikult kõige ehtsam eesel. Jalad vastu, kõrvad lonti ja tee või tina – Ruudi täna järele ei tule. Hingan sisse, vaatan kella ja proovin uuesti. Saan viimaks kronud aiast välja, boksi sööma. Nad tuleb nii poole tunni pärast tagasi välja viia.

See on ideaalne aeg, et anda jõusööta ka lammastele-kitsedele, viia tuppa ahjupuud, vaatamata monitorile veenduda, et väike laps tõepoolest magab veel ja teisega on kõik hästi (tuleb tõdeda, et sellistel päevadel on muidu vähelubatud multikakanalid väga tänuväärsed), teha uuesti tuli pliidi alla, piiluda inkubaatorisse, kas sealsed maailma kõige pisemate kanaliste, ida-hiina sinivuttide munad on juba pragunema hakanud, ja jõuda tagasi talli täpselt selleks hetkeks, kui mära ja varss oma viimaseid jõusööda suutäisi mäluvad. Hobused tagasi karjamaale ja sinna veel mõned ämbritäied vett vedanud, hingan ma esimest korda kergendunult. Loomad on hoolitsetud.

Ülejäänud tubane trall on juba lihtsam. Söögitegemised, päevane loomatuur, minimaalne koristamine – see kõik on lastega koos paras väljakutse, aga samas eriti lahe ajaviide. Mõnesse laste mänguhetke suudan mahutada ka lihtsamad ja pakilisemad tööülesanded. Ma tean ka, et kui juhtub midagi ootamatut, on mul lähedal laste vanavanavanemad, kes kindla peale hädast välja aitavad.

Erinevate päevade peale saab organiseerida külaskäigud vanaema juurde Kuressaarde ja Reinasse, auto ülevaatuse, rehvivahetused, võtta vastu paar külalist ja olla tunnistajaks sellele, kuidas vaevalt pooleteise sentimeetri suurusest munast koorub täiesti iseseisev organism. Tegelikult lausa 12 imearmast tibukest, kes tuleb panna oma magamistuppa soojalambi alla esimesi elunädalaid veetma.

Kaelkirjak saab igal õhtul külmkappi topitud alles siis, kui lapsed juba magavad ja mina jõuan tuppa õhtuselt loomatiirult. On ikka suur kaelkirjak, muhelen rahulolevalt ja avastan, et elukaaslase puhkusenädal hakkabki läbi saama. Kuigi oli tore ja kõik oli kontrolli all, kogu aeg niiviisi üksinda ei tahaks. Koos on ikka vägevam!

Heidi Hanso
maaelu entusiast

Print Friendly, PDF & Email