Suur maa, suured asjad: Aeglased jõulud

Juba ülehomme on 1. advent. Jõulud on taas ukse ees. Linnad panevad kuuski püsti, peredes, kes kuhugi sõita plaanivad, on pühadeplaanid valdavalt tehtud. Ettevõtetes-organisatsioonides valmistutakse pidudeks. Saatkonnad teevad vastuvõtte. Kõik need kingitused välja mõelda, kaardid saata… Detsember on igapidi toimekas kuu, kus tahetakse justkui kõik asjad ära lõpetada, joon alla tõmmata. Muidugi tekib sellest kõigest parajalt pöörane rabelemine.

Avastasin end ühel päeval mõtlemast, et kas see on alati nii olnud. Näiteks minu lapsepõlves. Siis, kui Kingissepa linnas tegutsenud Kuressaare leivakombinaat, praeguse Saare Leiva eelkäija, paiskas müügile tumepruuni piparkoogitaigna (mis mulle maitse poolest kangesti meeldis). Siis, kui inimesed saatsid üksteisele olude sunnil kümnete kaupa sarnaseid postkaarte. Poes käidi, ma arvan, mitte kuigivõrd vähem kui praegu. Viimase päevani püsis ju lootus, et kingiks õnnestub hankida mõni defitsiitne tarbeese. Kuid aeg ja elu on kindlasti palju kiiremaks läinud. Jõulud on kohe pärast jaanipäeva. Ja vastupidi.

Kirjanikust suursaadik Jaak Jõerüüt unistas hiljuti aeglastest uudistest (PM, 17.11). Kanalist, mis suudaks tohutust infovoost (õieti infomürast) filtreerida välja olulise, esitada seda tasakaalukalt ja väljapeetult. Ega vist hambapastat tuubi tagasi topi, meedia on kõikjal meie ümber ja sellest on saamas massihävitusrelva taoline kohati päris hirmuäratav vahend.

Äsjane uudis, et Moskva raekoda kinkis rahahädas Pariisi Notre Dame’i katedraalile jõulupuu, võiks ju tunduda lihtsalt südamlik sõnum, kui Venemaa ja Prantsusmaa vahel poleks palju kõneainet andva sõjalaevatehingu konteksti. Keegi toodab ja levitab selliseid uudiseid. Näiliselt on nad kahjutud ja võib-olla pole põhjust heietada vandenõuteooriaid, kuid idanaabri meediategevuses on näha mõjutavat ja allutavat süsteemsust ning pärisajakirjandust on neil alles leebelt öeldes vähevõitu.

Kui tahta siiski süngevõitu huumorit, siis võiks mõelda, et kui too kuusk püsti pannakse, avaneb tüves uks, mille kaudu hüppavad nagu Trooja hobusest välja väikesed rohelised mehikesed, kes hakkavad prantslasi nüpeldades Mistrali üleandmist nõudma…

Ent ka aeglased uudised on tegelikult ju olemas. Paberlehed ju ilmuvad. Ning aeglaste uudiste alla liigitaksin ma ka publitsistika, mis raamatuisse jõuab. Raamatuisse, mille autorid on mu kolleegid ajakirjanikud – Tarmo Vahter, Kalle Muuli, Mart Juur, näiteks.

Raamat on suurepärane (jõulu)kingitus ja Eestis osatakse seda hinnata. Või raamatupoe kinkekaart, juhul kui kingisaaja on inimene, kes endale ise sageli raamatuid ostab. Aga alati saab oma raamatu eriliseks teha autogrammi või pühendusega. Jõulude eel, kui raamatud hästi kaubaks lähevad, korraldavad kirjastajad autoritega kohtumisi. Pealegi on Eesti nii väike, et soovi korral saab inimese ikka üles leida.

Suure lugemusega Raul Rebane, kes ise avaldas ühe tänavuse tähelepanuväärsema raamatu – Gerd Kanteri olümpiavõitjaks saamise teest –, soovitas eile Postimehes ilmunud arvamusartiklis, et kandideerivad poliitikud võiksid avaldada näiteks oma erakonna kodulehel viis viimati loetud raamatut. See oleks siis nagu jõulukingitus valijale. Põnev mõte!

Kuid on’s meil ikka vaja jõulukuul nii palju ringi sebida? Võtaks rahulikumalt. Näiteks loeks midagi.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email